Rahu ja vabadus

Eestimaa on täis pikitud kirikutorne, ja need ei kõnele üle puude latvade sirgudes üksnes Kristuse toodud lunastusest, vaid tuletavad meelde ka aegu, kus eestlased järjest enam eestlastena end määratlema hakkasid. Sest pärineb ju enamik neist tornidest just 19. sajandist, kus rahvusliku ärkamise aeg tõi kirikutesse nõnda palju inimesi, et kirikud jäid väikeseks. Rahvusliku ärkamise tulemusena aga jõuti 104 aasta eest manifestini, mis kinnitas meie rahva soovi ja püüdu olla vaba rahvas vabal maal.

Segases ja pingelises ajas enne vangistamist julgustab Jeesus oma jüngreid: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:27) Küllap selles rahutuses keevas maailmas on need sõnad tänagi oluliseks julgustuseks, sest tõesti ju ainult siis, kui me rahvana võtame vastu rahu Loojalt eneselt, saab rahu maises mõistes rahvaste ja riikide vahelgi püsida ning meiegi võime sellesama manifesti kohaselt jätkuvalt oma maal toimetada.

Taevalist rahu vajame alati, kuigi just argitoimetuste keskel ja nendes edu saavutada püüdes kipume rahu olulisuse unustama, sest tahaks ikka ja alati inimene ju rohkem ja veel enamgi kõike silmaga nähtavat ilu ja käega katsutavat kogeda. Samas ajaloost võime näha, kuidas idee oluliselt suuremal määral ühendab inimesi kui miski ainelise nõutamine. Samas võivad ideed ka tekitada suure lõhe, mis näib ületamatu.

Apostel Paulus kõneleb kirjas Galaatia kogudusele kristlase vabadusest, ja alustab seda lõiku sõnadega: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Gl 5:1)

See vabadus on aluseks rahu püsimisele ka ühe väikese rahva jaoks. Sest kui saab aru, kui imeline kingitus on tõeline vabadus ja pääsemine patu orjusest, siis võib ka tõeline taevane rahu inimesi päriselt täita ning uueks luua ja ühendada püüdlustes, millesse enne keegi uskudagi ei tihanud.

Rahu ja vabaduse hoidmine on aga töö, mis ei lõpe iial. Sest kui inimene on hooletu nende kingituste hoidmisel, siis võib rahu südamest märkamatult haihtuda ja vabaduski võib sõrmede vahelt välja niriseda kui liiv, nõnda et jäävad vaid tühjad pihud. Riigina on Eesti pidanud ajas sedagi kogema. Kõik võib märkamatult haihtuda. Just seepärast on niivõrd oluline lubada Jumalal kasvatada end armastuses, armastuses Looja vastu, aga ka armastuses kodumaa ja ligimeste, oma rahva vastu. Et meie teadvuses püsiks arusaamine, et kõik, mis meil on, on Jumala kingitus.

Ristirahvana võime nii tänumeeles olla igal päeval Jumala ees palves, aga eriti veel sel pidupäeval, mil võime kõik üheskoos paluda: „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista.“

Pidupäevast argipäeva astudes ei tohi aga ununeda, et meie igaühe panus on oluline, hoidmaks rahu ja vabadust, eriti veel tänapäeva maailmas, kus suurimad lahingud peetakse inimeste taskutes ja peades neid ühele või teisele poole kallutades. Nõnda neilt rahu röövides ja neid ideede kaudu orjastades.

Lubades tõelisel Jumala rahul end kanda, võib inimene olla ka tõeliselt vaba, vaba ideedest, mis piiravad, ning vaba ka mõtlemise mustritest ja viisidest, mis kammitsevad ja hirmu tekitavad. Jumala rahu ja kristlase vabadus ei ole mitte kunagi vastandid, vaid on alati võimalusteks, mille läbi Looja ise avardab arusaamisi ja kasvatab inimest.

Nagu Jeesus oli ühtne Isaga, nõnda peab olema ka üks rahvas ühtne oma Jumala ees. Ja kui isegi enamik rahvast ei oska enam uskuda ja lootuski on paljude jaoks peaaegu et kadunud, siis Jumala armastus on alati meie kõikide üle. Küllap siis leidub ikka piisavalt ka neid, kelle südames põleb armastus Jumala, armastus ligimese, armastus oma rahva ja kodumaa vastu, nii et palved kirikutes tõusevad taeva poole jätkuvalt. Nõnda nagu sirguvad kirikutornid üle maade ja metsade.

Õnnistust ja tänulikkust pidupäevaks ning rahu ja armastust kõikidesse tulevastesse päevadesse! Hoia, Jumal, Eestit!

Mikk Leedjärv