Rahu hoidmine me endi keskel

Uue valitsuse koalitsiooniläbirääkimiste esimesel päeval küsiti president Kersti Kaljulaidilt, kas on tulemas vasakpööre või mitte. President ütles, et silte võivad inimesed kleepida igasuguseid ja et kõik riigikogu erakonnad on saanud valijatelt mandaadi. Võib öelda, et president toimis rahutegijana või vahendajana erakondade vahel, olemata ühe või teise erakonna või valitsuskoalitsiooni poolel.
Nii täna kui vahetult pärast viimaseid valimisi on riigikogus võimalik moodustada üle kümne täiesti realistlikult töötava erineva valitsuskoalitsiooni (kes soovib, saab välja arvutada, kui mitu eri kombinatsiooni kuuest esindatud erakonnast annab kokku vähemalt 51 riigikogu liiget). Neil kõigil on mandaat. Nad kõik on võimalikud, kui vaid ühiskonnas ja riigikogus endas leitakse neile toetust.
Paar nädalat tagasi kajastas uudistesaade «Vremja» Vene Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini kohtumist tehasetöölistega, kes küsisid Putinilt, millise Venemaa jalgpalliliiga klubi poolehoidja ta on. Putin vastas, et presidendina hoiab ta pöialt rahvuskoondisele, ent riigisiseselt ei saa ta olla ühe klubi poolt ega vastu. Ta ei vali pooli ega anna hinnanguid, milline jalgpalliklubi on Venemaal parim. Tema ülesanne on hoida rahu oma riigis.
Hiljuti arutasime umbes 70-pealises õppegrupis tudengitega selle üle, mis positiivsed võimalused ja negatiivne «hind» kaasnevad sellega, kui inimene astub erakonna liikmeks. Õppegrupi valdav hoiak – või enamuse arvamus – liikus selles suunas, et pigem tasub erakonna liikmesust vältida, sest erakonda astudes võidad juurde nii sõpru kui vaenlasi, kuid samas kaotades ka varasemaid sõpru võid kaotada rohkem kui võita.
Hind võib osutuda negatiivseks ka hiljem, kui selgub, et oled varasemas elus erakonna liige olnud. Igal juhul on erakonda kuulumise «negatiivne silt» tõsine argument, miks erakondadesse üldse mitte kuuluda.
Ent võiks olla nii, et me vastastikku peame lugu üksteise valitud erialadest ja tegevusvaldkondadest. Ka siis, kui seda, millega tegelen mina, sina endale parimaks ei pea, ning seda, mida teed sina, mina vabast tahtest ei teeks.
Võiks olla nii, et ka siis, kui me kuulume ühendustesse ja võrgustikesse, mis edendavad vastandlikke aateid (nt pagulasabi vs «null pagulast»), me ikkagi peame üksteisest lugu.
Võiks olla nii, et kui ühed käivad kirikus, teised ei käi, ühed usuvad, teised mitte, ühed on luterlased, teised õigeusklikud,  siis ikkagi suhtume lugupidavalt üksteise usulistesse vaadetesse.
Võiks olla nii, et samavõrd enesestmõistetav kodaniku õigus ja inimese vaba valik on ka kuulumine erakonda. Kes tahab, see kuulub. Kes valib, see valib endale meelepärase. Ent kes ei kuulu, see peab lugu nendest, kes kuuluvad, ning kes on poole valinud, peavad lugu neist, kes on valinud teisiti.
Liberaalset ühiskonda ja demokraatlikku riigikorda eristab kõigist teistest variantidest teistsugune suhtumine neisse, kes ei ela, usu ega arva nii, nagu ühekaupa või grupiti seda õigeks peame. Vastastikune lugupidamine.

 

 

 

 

Alar Kilp,
kolumnist