Raamatusuvi

Mis oleks vihmasel suvel parem kaaslane kui raamat? Päevad on pikad. Vaja on puhata ja end lõdvaks lasta. Samas võiks see olla emotsionaalselt ja intellektuaalselt rikastav aeg. Vaimuvara, mis kristliku kirjanduse näol koduriiulil, raamatukogus või poeletil ootab, lausa kibeleb suvitaja seltsi. Tahab soojendada teda seestpoolt otsekui päike, mille paitust väljastpoolt pikisilmi ootame. Kas seda hingevalgust leidub Eestimaal piisavalt?
Suured ketipoed nagu Rahva Raamat või Apollo võtavad esmapilgul nõutuks. Tuhandete raamatute keskelt leiab vaevaga mõnikümmend kristlikku teost, tagatubades ulatub saak siiski paarisajani. Õnneks on Tallinnas ja Tartus olemas kristlikud raamatupoed, kus vaimulik toidulaud on kaetud täies ilus: nimetusi kokku ligi tuhat kakssada. Ainult võta ja loe! Kirjavara aitavad lähemale tuua ka koguduste lugemislauad ja raamatukogud.
On imetlusväärne, kui palju on teise iseseisvuse aastatel ilmunud eestikeelset usulist kirjandust – erinevate kirjastuste, kirikute, koguduste ja organisatsioonide väljaandeid nii tõlketeostena kui meie oma autoritelt. See, millega okupatsiooniaastatel võis tegelda vaid salaja ja anonüümselt, on nüüd enesestmõistetav. Kas oskame selle eest tänulikud olla ja seda kasutada?
Mõistagi peaksime kursis olema oma konfessiooni kirjandusega, kuid ka teiste kirikute väljaanded aitavad laiendada silmaringi ja rikastada usuelu. Suvel sobib kätte võtta mõni klassikaline ja ajatu teos, millesse süvenemiseks pole varem aega olnud. Tähelepanu ja tunnustust väärivad iseäranis eesti autorid. Ning kindlasti tuleks klaarida võlad viimase aja väljaannete ees.
Kui haarata tagasi aasta jagu, ei saa tähelepanuta jääda meie populaarsed autorid. Käesoleva teema-aasta «Kaheksa sajandit Maarjamaad» puhul ilmus Arne Hiobilt põnev ülevaade «Rooma, apostlite pärand ja Maarjamaa». Äsja lisandus veel teinegi valgustuslik teos: «Piibel usu ja teaduse vahel». Jaan Tammsalult, seekord koostöös Anu Rauaga, on isikliku usuelu süvendajale abiks «Vaimulikud mõtisklused. Kolmas raamat».
Peapiiskopi valimise aeg innustas kandidaate meie kiriku- ja ühiskonnaelu analüüsima. Nüüd võiks taas kätte võtta Ove Sandri «EELK: sisse- ja väljavaateid» ning Marko Tiituse «Elusama elu poole», et seal leiduvat mõtteainet edasi arendada. Kiriku jumalateenistuslikku praktikat aitab aga mõista Tartu ülikooli usuteaduskonna poolt tänavu üllitatud kogumik «Liturgika».
Olin veidi üllatunud, kui Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel kinkis mulle sünnipäevaks arhimandriit Tihhoni «Mittepühad pühakud», kus on juttu ka Petseri kloostri elust. Ometi osutus see haaravaks vaimulikuks lektüüriks, mida võin julgesti suvisesse reisikotti soovitada. Sinna juurde võiks lisada ka äsja ilmunud teose «Pühtitsa klooster ja selle õnnis staaritsa nunn Jekaterina».
Meie kiriku õpetajaid ja isasid tutvustab värskelt trükist tulnud tänuväärne mälestusraamat «Isade õnnistus», milles lapsed meenutavad kahtekümmend sõjajärgsel ajal töötanud hingekarjast ning avavad tollaste olude ja usuelu tagamaid. Nüüd, kus Eesti ühiskonda raputab pagulasprobleem, võiks ehk kätte võtta Kalle Kasemaa tõlgitud ja Piibli sündmustega seotud Etioopia rahvuseepose «Kuningate ülevus».
Loodusesõbergi leiab endale sobivat – näiteks Ingmar Laasimeri «Animalia Biblica. Lugusid Piibli loomadest», Tiiu Väinsaare «Tervis kogu eluks. Hildegardi taimeravi saladused» või Jüri Keskpaiga «Looduse palve». Nimetatu on ainult väike osa hiljuti ilmunust. Avastamisrõõmu jätkub kuhjaga.
Samas on suvi ka kirjanduslikuks loomeajaks. Kas ei võiks mõni jõudehetk või lokkav loodus innustada kirja panema oma usulisi kogemusi ja arusaamu, uurima oma kiriku, koguduse, laulukoori või pühapäevakooli ajalugu? Ehk saab loetud raamatutestki muljeid kirjatööks, mida mõnele väljaandele pakkuda. See oleks heaks tagasisideks autoreile ja abiks kristliku kirjavara tutvustamisele.
Kindel on üks: lugedes ja kirjutades on iga suvi särav, meeldejääv ja õnnistatud.

 

 

 
 

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop