Raamatu tänu

Raamatulemb inimene on pisut õngitseja sarnane, tema põhiline kapital on oskus oodata.

Iga ammuigatsetud raamatu hoomamatust sügavikust üles kerkimine sinu silme ette on pisike ime.

Film raamatu korrastamisest
Olin ülikooli raamatukogus läbi kaamera jälginud sajandivanuse kooliraamatu lahti lammutamist lehtedeks, lehtede pesemist, mikalentpaberiga parandamist, pressi all hoidmist, kuulanud Aime Espenbergi kommentaare kõikide tegevuste kohta, kuni raamatu uuesti kokku köitmiseni. Ja filmi jaoks pisut edeva tagasiviimiseni hoidlasse.
Helirežissöör Paul Oja „vilistas flöödil peale“ raamatu algsele kohale panemisele kooliklassihõngulise viisijupi ja üks „Koli-Ramatu“ eksemplaridest saigi korrastatud. Õpikud ja lasteraamatud kipuvad kõige kiiremini räbalduma.
Endel Valk-Falgu käsikirja põhjal valminud film „Paber tahab ju surra“ käis 5. septembril 1982 ETV eetris ära ja kogu lugu. Minul hea meel, et kaks armast raamatu- ja graafikarestaureerijat – Sirje Alter Kadrioru kunstimuuseumist ja Aime Espenberg Tartu ülikooli raamatukogust – said oma töö läbi jäädvustatud.

Pühendusega luulekogu
Aastake hiljem potsatab minu Lilleküla postkasti lahtine kaart: „Teie poolt tellitud raamatud on saabunud antikvariaati … Nimekirjas vapustas eelkõige ammu igatsetud „Arbujate“ raamat ja Anna Haava luulekogu „Lained“ (1906). Tartus jätkus mul silmi esimesele raamatule ja tagasihoidlikult lisatud märkusele: „Aime palus teile midagi vaadata … need raamatud tulid müüki Söödi raamatukogust.“
Kodus „Laineid“ avades püüdis pilku pisike sulekiri tiitellehe ülaservas: „Kirjanikule K. E. Sööt’ile kollegiaaliseks tervituseks autor. Lhk. 179 j. n. e.“. Lehekülg viitab kogumiku viimasele luuletusele „Luulel on ju lahke luba“. Eks Tartu lõmpslõugadel olnud vajadus kahe elukeeristes üksikuks jäänud luuletaja paaripaneku ümber igavusest keelt sügada.
Pühendus viitab luuletaja suveräänsusele, jne tühjusele pärast viimast luuletust. Sööt jälle on varustanud terve rea luuletusi raamatus pliiatsimärkustega „Suits kiidab“, „Suits laidab – igapäevane toon“ või „Suits rahul“ ja tosina jagu luuletusi vaid talle teadaolevate märkidega.
Nelja aasta pärast ilmuv XX sajandi esimene tõsine luuleantoloogia „Eesti luule: kogu eesti luuletusi“ (1910) on Karl Eduard Söödi ja Gustav Suitsu koostöö ning sisaldab kuus Anna Haava luuletust. See on üks meie raamatuloo ilusaima kaanega luuleantoloogia, kunstnik Aleksander Uuritsa töö.

Vana koolmeistri kingitus
Vahepealne pool sajandit nõukogude võimu riisus meilt ligi poole Anna Haava luuletustest. Mina sain sellest teada vanalt Tartu Õpetajate Seminari õpetajalt ja poolesaja õpiku autorilt Priidu Puusepalt. Nõo koolipoisina istusin kordi ta kodus, raamat nina all. Vahel lugesin, kui mälestustevool sundis vana meest mõttesse jääma. Minu sünnipäeva paiku lubas ta mõne raamatu valida kingituseks.
Kui valisin Anna Haava „Luuletuskogu“ (1924), mainis ta möödaminnes, et 1954. aasta raamatust kisti Jumal viimse rohulibleni välja, nüüd on sul hea võimalus võrrelda! Järgmisel külaskäigul küsivat pilku kohates vastasin, et 1924. aasta Anna Haava on kordi huvitavam kui aastal 1954. Ta arvas, et kõigega on praegu nii.
Ja üks õpetlik lugu Priidu Puusepalt, kuidas tema pääses Stalini surma eel Siberist. Olnud külm veebruariöö. Ärganud kõhuvalu peale, siis vaadanud, et elamine külmavõitu, vaja ahjule paar puud näidata. Läinud keldrisse, lukk ei pööranud hästi, aga puude manu lõpuks pääses. Vaatab, puude vahele torgatud ajalehenutsakas. Teinud lahti, paberi sees sinimustvalge lipp.
Külm olevat kohe kehast kadunud, toonud lipu puude vahelt ahju ette. „Andsin lipule hüvastijätuks suud ja panin ahju,“ ütles ta, pisarad hääles. Kui siiber kinni pandud ning Priidu teki alla pugenud ja silma hetkeks looja lasknud, saabunud läbiotsijad. Toas olevat ringi vaadatud pealiskaudselt, kibeleti pööningule ja puukuuri. Korterisse tagasi tulnud, ei suutnud seltskond varjata oma pettumust.
Tõeline pettumus tabas neid aga siis, kui lootusrikkalt küsiti: „Mis suur kartoteek see on?“ Priidu vastanud, et kästi teha eesti ja vene väljendite kartoteek ülikoolile. „Näe, minu peal oli sel ööl Jumala kõige pisema sõrme otsake,“ ütles vana koolipapa sõnu valides selle jutu lõpetuseks.

Kõrvuti riiuleil
Viimane kümnend on lisanud Anna Haava riiuliossa armsa „Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest“ (2006, 2010) Ilmamaa kirjastuselt (kordustrükk sarjas „Eesti mälu“) ja kolm raamatut Sirje Endre kirjastuselt „SE&JS“: „Luule“ (2008) ja „Veelgi hinges nagu laulu“ (2009), esimeses kõik üheksa luulekogu, pluss järelpõimik, teises vaimuliku luule valik saadetuna tsitaadiga kogust „Lained“: „Mina usun armastust, mis võidab ära surma.“ Ja lõpuks „Rändaja Anna: Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale“ (2014).
Niipaljukest kui minul on õnnestunud koduseid raamaturiiuleid kaeda, on Anna Haava (1864–1957) ja Karl Eduard Sööt (1862–1950) ikka riiulis kõrvuti. Nii ka minul.
Vallo Kepp

 

Anna Haava’t külastamas

Külastan Anna Haavat tema korteris Tartus, L. Koidula tn. 8. Luuletaja ise avab ukse.
„Kuidas käsi käib ja kuidas on lugu tervisega?“ esitan tervitamisel küsimuse.
„Pole viga, läheb pealegi,“ vastab küsitu. „Kui ma midagi ei tee, siis on tervis hea, aga kui ma jälle midagi liigutan, siis on asi halvem. Pesin natuke pesu, näete, käed tikuvad tursuma. Ja eks majapidamises ole ju alati üht-teist teha ja korraldada.“
Siirdume elutuppa. Nagu selgub, elab Anna Haava täiesti üksi oma korteris, kus ta teeb kõik majapidamistööd ise, ilma ühegi abiliseta. Ta kütab ahju, puhastab tube, keedab toitu ja peseb isegi pesu. Korter on laitmatult korras, iga ese omal kohal, kõikjal piinlik puhtus, ei ainustki tolmukübemekest.
„Kuidas on toiduküsimusega?“ uudishimutsen edasi.
„Ei või nuriseda, mul on haige lisakaart. Ka leidub häid inimesi, kes mõtlevad kirjanikele, kellel praegu on raske kohaneda.“
Anna Haava pakub mulle oma mugava tugitooli, võttes ise istet vastasoleval sohval. Jutt siirdub igapäevase leiva küsimuselt ühisele suurele mureküsimusele – sõjale. Tuleks kord lõpp sellele tohutule tapmisele ja hävitamisele! Kuid ei ole ükskõik, milline lõpp. Tuleks selline sõja lõpp, mis kindlustaks kestva rahu, kus igale rahvale, nii väikesele kui suurele, oleksid kindlustatud ühesugused võimalused elamiseks, vabaks arenguks ja oma kodu taasehitamiseks.
Niisugust rahu ootab Anna Haava. Ta näeb praeguses heitluses suurt kohtupäeva, kus mõistetakse kohut ülekohtu ja õigluse üle, ja suurt sulatus­ahju, kus peab hävinema kõik see, mis on halb, kust peab välja voolama puhas ning sätendav metall, millest tuleviku-inimene võiks taguda uue, parema maailma.
„Üks on kindel,“ arendab luuletaja oma mõttekäiku, „et siis, kui asutakse uue, parema maailma kujundamisele, iga rahvas, nii suur kui väike, kõigepealt oma ukseesise peab puhtaks pühkima kultuuri ja tsivilisatsiooni vesivõsudest. Midagi praeguses kultuuris pidi olema vääriti arenenud, et sai paratamatuks selline verevalamine.
Inimestel ei ole enam religiooni, nad tahavad jumala tema aujärjelt maha kiskuda ja ise sinna asemele astuda. Nad näevad ainult teaduse ja tehnika võimsust, andmata enesele aru, et mõtlevat inimest, tehnikat ja teadust, kõike toimuvat, sündimist ja suremist, tõusmist ja langemist juhib ometi üks suur Keegi, ükskõik, kas nimetame teda jumalaks või mitte. Ajaloo kestel on mitmed kultuurid kokku varisenud siis, kui inimene kaotas jumala ja hakkas oma jõudu ülehindama.“
Anna Haava jätkab: „Näib, et tänapäeva inimesed on pimestatud oma võimetest, just nagu olid seda vanad babüloonlased. Vana Rooma hukkus seepärast, et tal ei olnud enam religiooni. Vanad jumalad olid hüljatud, uus ristusu jumal ei olnud veel teed leidnud roomlase südamesse. Vana roomlane uskus ainult oma tugevusse ja Rooma riigi vägevusse.
Vahest peavadki kõik need kaunid vanad kirikud hävinema seepärast, et nad oma otstarbe ja esialgse mõtte on kaotanud. Nende ehitajad lõid neid oma usuliste elamuste tõttu nii kaunitena, nad lõid neid jumala kodadeks. Tänapäeva inimesel ei ole enam jumalat ja ta ei vaja nüüd enam jumalakoda. Kiriku hämarate võlvide all rändav turist näeb ainult kunsti ja otsib puhta stiili sugemeid.
Mitmel korral kirikus oratooriumi kuulates olen mõelnud: ettekanne on laitmatu, solistid on väga head, kuid milliselt oleks ta kuulajasse siis mõjunud, kui esinejail oleksid samad elamused, mis olid oratooriumi loojal. Inimesed elavad tänapäeval kinoliselt ruttu. Neil ei ole aega enesega üksi olla. Ja kui inimesel ei ole aga enesega üksi olla, siis ei suuda ta ka millegi sügavama üle mõelda.
Kommunistid võivad küll hävitada, kuid kestvat paremat tulevikku nad ei loo, sest nad hävitavad inimeses tema parema mina – osakese jumalast, nad eitavad jumalat kui universumi valitsejat ja juhtijat. Ütlesin kommunistide ajal ühele mind intervjueerivale ajakirjanikule: Ei ole teie seda maailma loonud, ega mina ka. Samuti ei ole seda teinud Stalin. Ajakirjanik vaikis. Usun, meil olid ühesugused mõtted. Ta täitis ainult oma kohust, olles saadetud mind külastama oma kommunistliku leivaisa poolt. Igatahes ta ei reetnud mind.“
Jutt kulgeb Nõukogude ajale. Anna Haavat on käidud mitmel korral intervjueerimas. Ka on temalt korduvalt tellitud luuletusi viisistamiseks. Seejuures esitati tellijate poolt tingimused: luuletus olgu lihtne, elurõõmus ja kajastagu Nõukogude mentaliteeti. „Kunagi ei ole ma midagi saanud luuletada tellimise peale. Luule lihtsalt ei tule ei enese ega teiste tellimisel. Kui mul midagi öelda on, siis ma ütlen.“ Nii oli Anna Haava siis vastanud. Ja luule tuli, Anna Haaval oli kommunistide ajastule midagi öelda. Sündis luuletus:
Meie, eesti mehed, naised,
Meie teame, mis on töö.
Uhkelt! Vabalt! Maal või linnas
Mingi ränk ei ette löö.
Selle luuletusega tahtis Anna Haava kommunistidele näkku hüüda: Ärge tulge meile, eestlastele, õpetama, mis on töö, meie teeme seda paremini kui teie. Ühtlasi väitis ta, et ainult sellel tööl on väärtust ja tulemusi, mida juhivad puhtad inimpüüded.
Selle luuletuse saatis Anna Haava kommunistidele. See jäi avaldamata ja ilmus alles pärast kommunistide võimu kukutamist „Postimehes“. Kommunistide aeg inspireeris ka luuletuse „Fantaasia, nii ütleb inime …“. Selle viimane salm on kirjutatud kaks aastat hiljem käimasoleva heitluse mõjutusel.
Mõte sünnitab mõtte ja me leiame endid varsti rahvusküsimuselt.
„Rahvusküsimust käsitellakse väga mitut viisi, nagu see kellelegi kasulik on,“ ütleb luuletaja. „Minule on mu kuuluvus eesti rahvusse sedavõrd enesestmõistetav, et sellest ei saa teha mingisugust küsimust. Iga inimene kuulub mingisse rahvusse ja toimib normaalselt selle oma rahvuse seisukohalt. Ta ei suudagi teisiti.“
„Imetlen teie sirgjoonelist enesekindlust, millega oma vaateid väljendate,“ julgen vastata.
„Mul on seepärast enesekindlust, et ma oma jumalat ei ole kaotanud,“ vastab Anna Haava. „Kui olen kokkuvarisemisel, siis ütlen: Jumala nimel, ma tahan! Ja ma suudan jälle, tunnen, kuidas veri mu soontes hakkab kiiremini voolama ja kuidas ma uut jõudu saan. See on kehtiv ka meie rahva suhtes. Kui meie rahvas leiab religiooni, mis kõiki ühendab, siis oleme päästetud, sest füüsilist jõudu meil on. Peame jõudma niikaugele, et meie seda jõudu ühes suunas õpime rakendama. Ka väikese jõuga tehakse imet. Üks siht ja üks jumal, need annavad jõudu.“
On juba hilja, kardan, et olen luuletajat liigagi väsitanud. Jätan jumalaga ja lahkun. Väljas on kuuvalge oktoobriõhtu, pargi puude vahelt vilguvad auto varjatud tuled ja mõisa poolt kiirustab jaama suunas raudteerong. Kusagil võideldakse, valatakse verd ja surrakse, kusagil neetakse ja sajatatakse, kusagil palvetatakse, loodetakse ja igatsetakse.
Kujutledes seda mitmekesisuste kaost, kadestan Anna Haavat selle rahu ja kõigutamata veenete pärast, millega ta sündmuste arengut jälgib. Kui tugev on inimene, kellel on oma jumal, oma täht, mille järel ta käib, nagu on seda luuletajal, kes 15. oktoobril pühitses oma 79-ndat sünnipäeva.

S. Pruudeni usutlus poetessiga on ilmunud 1943. aasta oktoobris ajakirjas „Ajakiri naisele“.