Raamatu prügiks liigitamine pole pühaduseteotus

Sellise pealkirja all ilmus Gerda Kordemetsa artikkel 15. oktoobri laupäevases Õhtulehes, mis mõjus piitsahoobina näkku. See mõte alustas minu jälitamist, kes ma üle poole sajandi olen vooderdanud oma elamist luuleraamatutega ja ülejäänud raamatuookeani olen jätnud viiesendiste kilda – see tähendab, et pole nõus nende eest maksma sümboolselt üle viie sendi. Ja vahet pole, kas nad asuvad antikvariaatides või kingiks mõeldud muu kila-kola vahel tänastes nn raamatupoodides. 

Samas on tähendusrikas  teinegi ülevaateartikkel lavastaja Gerda Kordemetsast ajakirjanik Tiina Kolgi sulest Postimees Nädalas 5. novembril 2022, kus kirjeldatakse minulegi tuttavat situatsiooni, kui oled sunnitud reetma vähemalt osa, Gerda puhul isegi pool, oma koduse raamatukogu köidetest. Pealkirjastatud eesmärgi nimi on „Tähenduslik ja otstarbekas õdusus“. 

Kodus peakski olema täpselt valitud nn käsiraamatukogu, mis sisaldaks su vaimu toitvaid trükiseid. Ja neid raamatuid siduvatest käsitlustest, võimalusel neid raamatuid kirjutanud inimeste mälestusi. Nii nagu neli köidet „Sõnarist“ ei sisalda kõiki minule olulisi luuletajaid, ei sisalda kirjandusajalood kõike, mis mälestuste kirjutajad on tähtsaks pidanud. 

Terve nõukaaeg valdas mind igatsus lugeda mälestusi, iga tsensuuripilust läbi lipsanud vihje sai vastu võetud lugemisel heatahtliku urahtusega, sest aimasid, mis kõik kas jäi kirjutamata või lõigati välja. Me saime vabaks uskumatul hetkel, oli elus veel kenake hulk inimesi, kes mäletasid, ja neid suguvõsasid, kel jätkus julgust alles hoida lahkunute kirja pandud tõelisi mälestusi ja tõelisi raamatuid. See siin ei puuduta paguluses aset leidnud meie mälu hoidmisi.

Kas siis raamatud on valmis kandma olmepaberiprügi austavat nimetust? Hetketi kangastub Arkadi Raikin, kes tsirkuseareenil vedelevaid riideid loobib käte ja jalgadega, aina korrates: „Mis kaltsud, mis rämps!“ Leiab suure riide alt oma kõvakübara, hoiab seda ettesirutatud kätel ja teatab tugeval paatoslikul häälel: „Ettevaatust, seltsimehed, see on minu kübar!“ Raamatutega kipub analoogia tekkima või nagu vanarahvas ütleb: „Mis ühele kuld, on teisele muld!“

Jah, raamatuid võib võrrelda tühja taaraga (Gerda sõnul Janika Kronbergilt pärit mõttekäik), kust on teadmised omandatud ja võib ilma raamatuta edasi minna – nii öeldakse, aga kuhu edasi minna, mina täpselt ei tea. Tean ainult seda, et mingid käsud kustutavad meie ajukõvakettalt kaua kasutamata info ja vananedes näed kurja vaeva mingi sündmuse taastamisel, et see mälestusena kirja panna. 

Kindlasti on inimesi, kelle jaoks mõnes taaraköites on veel ammendamisväärset – see tähendab, et raamatu peaks suunama teisele-kolmandale ringile. Taaskasutuskeskusse. Ma ei räägi siin nõukogudeaegsest propagandakirjandusest, mida tuleb ja tuleb pööningutelt, panipaikadest ja ülemistelt riiulitelt, parteilaste ja parteitute raamatukogudest. Ilmselt annavad nad hoiuraamatukogus demokraatliku enamuse teel paberiveskisse, sest just hoiuraamatukokku võiksid laekuda peremeheta jäänud suured ja väikesed isiklikud raamatukogud. 

Sest hoiuraamatukogus on ootamas teadmised raamatutest, et eraldada raamatuprügi raamatukogudele täienduseks vajaminevast. Ka on nemad võimelised gooti kirjas raamatust väljarebitud poolikuid raamatuplokke identifitseerima. Vähemalt ideaalis. Nii olen minagi mõnele vaevu koos püsivale lauluraamatuplokile rahvusraamatukogus juurde kopeerinud puuduvad leheküljed.

Internet oma näiliku küllusega, igat sorti andmebaasid loovad kõiketeadmise kättesaadavuse hapra illusiooni (kõik on ühe-kahe kliki kaugusel!), et kohati tundub trükitud kirjavara ja eriti teatmeteosed olevat ajast-arust. Üha enam särab enne sõda koostatud ja soliidselt vormistatud „Eesti Entsüklopeedia“, mis sest, et vananenud, mis sest, et osa tiraažist kirvestega raiepakkudel hukatud. Minu silmis võimas sümbol siiani! Ei ületa seda pruun ENE, ei must, algul ENE, siis EE – paljud arvasid, et tulnuks pooleli jätta ja uuesti alustada –, rääkimata pooleli jäänud „TEA entsüklopeediast“.

Mitu põlve vastu pidanud Perepiibel sisse märgitud laulatuste, sündide ja surmadega, suguvõsas säilinud lauluraamatud ja vagajutud võiksid olla klaasidetagusel riiulil aukohal. Seal kusagil pisut räbaldunud laste lapsepõlvede lugemisvara. Olen märganud oma tähelepanelikkust pildistatud/filmitud inimeste selja taga foonil olevate raamatute suhtes. Kuidas kogu on korraldatud, vahel näed, et küllaltki varakas inimene ei ole raatsinud raamatutele muretseda klaasiga riiuleid, et kaitsta raamatuid tolmu eest. 

See on sama, kui ehitatakse uhke häärber, aga arhitektile ei ole makstud piskut samas stiilis aia kavandamise eest. Võpatan alati, kui näen Toomas Kiho pilti liibakil-lääbakil raamatute ja ajakirjadega riiuli ees, ilmselt asutuse oma, aga ikkagi. Selle valgusel tekitas Gerda Kordemetsa kodu ühel fotol üle kolmekümne eraldi ülespoole avaneva riiulisse peituva klaasuksega raamatukappide sein rohelist kadedust.

Näib, nagu kogu tänapäevase inimese ümbrus lausa sunnib suunduma vaimsesse keskpärasusse ja raamatusse suhtuma üleolevalt, kuigi raamatusse nagu inimesse ei tohiks suhtuda mõnitavalt, nagu kunagi rahvusraamatukogus nähtud kontseptuaalse kunsti meistriteoses piigi otsa aetud raamatud. Ja lõputud jutud, et raamatuid ei ole enam kuhugi panna, ei ole sageli tõde, vaid tühi fraas, vähemalt minul pole nende ostmiseks enamasti raha. 

Pealegi olen arvamusel, et luule peaks kodus olema, sest kõigi raamatukogudes käimiste ja muude pingutuste kiuste tunnen ikkagi seda luulet, mis koduses riiulis. Sest ainult neis raamatuis saad igat pähe karanud mõtteseost kontrollida. Sageli on mõni kütkestav raamat minust vanem – seegi põhjus imetlemiseks, kuidas just see luuleraamat nii puhtana on üle elanud revolutsioonid ja sõjad ning jõudnud minu vaatevälja. 

Lõpuks tahaks tsiteerida Gerda Kordemetsa minu mõtiskluse lähteteksti: „Elu lõppu jõudnud raamatu prügiks liigitamine pole pühaduseteotus, patt ega häbiasi. Seda, nagu kõike siin elus, tuleb lihtsalt teha teadlikult ja targalt. Pehmekaaneline raamat võib rännata otse paberikonteinerisse, kõvakaaneliselt tuleb esmalt kaaned eemaldada – nende koht on olmeprügi hulgas.“ 

Kullakesed, enamik 19. sajandi ja 20. alguse raamatuid on pehmekaanelised! Teeme lahti paberikonteineri ja seal peal vedeleb üks kahest Koidula luulekogust? Raamatult kaaned rebida, liblikalt tiivad rebida … Oleme nüüd lugeja/omaniku kätega stalinistliku raamatuhävitamise juures ringiga tagasi? Raamatule surmahoobi andmine peaks ikka jääma oma ala spetsialistidele. 

Mis mul öelda – ilmselt vaid seda, et väärt raamat võiks ikka leida väärt perenaise või peremehe, kes kindlustaks edaspidise elu veel vähemalt üheks eluringiks! Me võiksime olla nii rikkad, et üks asutus, üks koht – Eesti Hoiuraamatukogu – võiks otsustada sadade tuhandete raamatute saatuse üle. Leiaks vaid raamatu väärtuslikkuse kaalu, kus peal kaaluda!

 

 

 

 

Vallo Kepp,

filmimees