Punasetriipu vaip hallil maal

Fl 4:4–7
Punasetriibuline kaltsuvaip on kujunduslik võte muusikalisest draamast «Vargamäe tõde ja õigus», mida hiljuti Estonias vaatasin. Seda vaipa rulliti lahti Vargamäe pere harvadel rõõmuhetkedel. Ere, kirev ja soojalt punane laik säras etenduses vaid viivuks ja andis taas ruumi üldiselt hallile ja sombusele interjöörile.
Sellega taheti vist öelda, et elu rõõmsam pool on Eestimaal määratud alla jääma hallile ja rutiinsele töörügamisele ning pidevale õiguse tagaajamisele. Vargamäel oma naeru- ja laulusoone kaotanud perenaine Krõõt nendib sedasama: «Töö ei kahane tehes, vaid seda tuleks nagu aina juurde ja juurde. Tundub nagu oleks pühadki Vargamäel vaid selleks, et uute tööde jaoks hoogu võtta.»
Üle soode ja metsade kaigub kumedalt ja kurvalt kirikukell – nii ilus, et ajab nutma. Rõõmus meel kuulub Vargamäel pigem kõrtsi kui kiriku juurde, aga see on teistmoodi rõõm.
Vargamäe peremehe tõsist piibliuurimist on samuti peetud näiteks eestlaslikust lähenemisviisist pühakirjale. Andres loeb Piiblist välja oma elutraagikat, leiab kinnitust oma raskele meelele ja otsib sellest lohutust ja kinnitust. Andres tahab Piiblit lugeda üksi, eit ja lapsed olgu sel ajal vakka.
Tema lemmikute hulka kuulub Iiob, sest Iiob kannatab tões ja vaimus ega kutsu kujunenud olukorda kergemalt võtma. Andrese tüüp ei ole häda ja viletsuse keskel rõõmustav kristlane, nagu seda on apostel Paulus ja paljud teised Uue Testamendi tegelased.
Ma ei tea, kas Vargamäe Andrest, Vana Testamendi Iiobit ja Uue Testamendi Paulust tohib ja saab omavahel võrrelda. Aga Paulus ja Iiob (Andrese hingesugulane) elavad mõlemad kannatuse märgi all ja on saanud oma kannatuse Jumalalt.
Iiobi usk on pandud proovile, ta on kaotanud oma lähedased, on haige, kotiriides ja tuha sees; Paulus on vaevas, vangis, surmasuus, pekstud ja kividega loobitud, laevahukus, ohus teekondadel, röövlite käes, näljas ja janus, külmas ja alasti, mures oma loodud koguduste üle – ja kõike seda Kristuse pärast. Erinevus on selles, et Paulus saab osa mitte ainult Kristuse kannatustest, vaid ta elab Kristuse rõõmu märgi all.
Kirja Filipi kogudusele kirjutab Paulus Roomas vangis keisri kohut oodates. Sellest tuleb aga apostli rõõmsamatest kirjadest – üleskutse «Olge rõõmsad Issandas!» kõlab kogunisti kolmel korral. Tundub, nagu tahaks apostel neil kordadel lõpetada kirja, aga taas meenub talle mingi probleem ja ta jätkab õpetustega. Ometi võtab ta manitsused ja õpetused kokku üleskutsesse olla kristlastena rõõmsad, leebed ja tänumeelsed.
Üks kristlase elu suurimaid väljakutseid ongi olla rõõmus ja jääda rõõmsaks, ka siis, kui argipäev on hall ja töine, kui tuleb elada maailmas, mis ei tunnusta sinu sisemisi veendumusi, kui tuleb elada oma elu niiöelda vastuvoolu. See ei ole üleskutse pinnapealsele lõbususele ega müstilisele lahkumisele igapäeva reaalsusest.
«Jeesus, meie rõõmu alus» – sellist pealkirja kannab üks J. S. Bachi ilusamatest jõulukantaatidest, see on ka väga pauluslik mõte. Kristlane saab olla ja teha kõike Issandas – see on alus, mida apostel Paulus kõikjal rõhutab; alus, mis võtab kokku nii Kristuse päästetöö kui ka kristlase ja kristliku koguduse elu tervikuna.
Kristlase igapäevaelus on palju asju, mille üle rõõmustada või mille üle kurvastada, vihastada, nördida. Inimelu seisundid on mööduvad, nagu ajalik elu tervikuna on mööduv. Aga Jumala loodud alus püsib, Jumala loomiskord ja lunastuskord püsivad ning meile, inimestele, on antud võimalus selles osaleda.
See ongi see punane rõõmuvaip, mis laotub üle halli nähtava maailma – rõõm, mis ei tule meist enestest, vaid Loojalt. Seda rõõmu jagatakse Kristusesse uskujatele Püha Vaimu kaudu, jagatakse jätkuvalt. Küllap on iga kristlane seda rõõmu kogenud, ei ole vahet, kas see tuleb esile ülevoolava emotsioonina, äkilise sisemise kanguse murdumisena või vaikselt südamesse valguva leebuse ja tänutundena.
Piibel kõneleb tegelikult väga palju rõõmustamisest Jumalas, rõõm on selle raamatu läbivaid motiive. See on aspekt, mille jättis tähele panemata Vargamäe peremees oma piibliuuringutes. Küllap vist sellepärast, et ta otsis pigem kannatava kui kannatustes rõõmustava inimese kuju, pigem kannatavat Iiobit kui Jumalaga rahu sõlminud Iiobit, pigem inimlikku traagikat kui loomis- ja lunastusrõõmu inimeses. Ometi ei tule Jumala Sõna tühjalt tagasi ja nõnda sai ka Vargamäe kange sugu oma leebuse ja rahu hetked kätte, mis sest, et üürikesed.
Need leebuse ja rahu hetked on varutud ka meie kõigi jaoks – ja määratud kestma kaua. On ju meil kristlastena rahu Jumalaga, vihameel inimese ja Jumala vahelt on kõrvaldatud ja alus püsivaks rahuks inimeste vahel nõndaviisi loodud. Vana Testamendi iioblikule shalomi-igatsusele on tulnud vastus evangeeliumis – rõõmsas sõnumis Jeesuse Kristuse tulekust siia maailma.
See rõõmusõnum tahab ka nendel jõulupühadel laotuda ereda vaibana üle argipäeva halluse, inimliku mure ja häda, lootusetuse ja käegalöömise, tööväsimuse ja õigusejanu. See sõnum tahab tuua rõõmusära kurnatud inimeste silmadesse ja panna Eestimaa kirikute kellad kajama meie kõrvus rõõmsalt ja kutsuvalt. Aamen.
Tiina Janno, Audru koguduse õpetaja