Puhkus ja selle võlud

Me kõik teame, mis on puhkus, ometi on see arusaamine kõigil nii erinev. Mõne jaoks on puhkus see, kui saab sõita kodunt ära – ükskõik, kas kaugele või lähedale. Peaasi, et poleks kodus, sest muidu hakkad ikka midagi tegema. Teise jaoks on puhkus kodus olemine ja n-ö mitte midagi tegemine.
Kolmandale on puhkus kodus remondi tegemise ja koristamise aeg, mida igapäevatöö kõrvalt teha ei jõua. On veel nn aktiivne puhkus ja osaliselt käib selle alla kodune rabeleminegi. Igal juhul on meie ootused puhkusele väga erinevad.
Meil sõpruskonnas liigitatakse puhkus A-, B- ja C-kategooriaks. Sellega antakse läbi huumoriprisma märku, mis parasjagu käsil või millest keegi unistab. A-kategooria on üksinda puhkamine, B-kategooria abikaasaga kahekesi ning C-kategooria koos lastega. Ükskõik kui püüdlikud või eeskujulikud lapsevanemad me oleme, aeg-ajalt vajame kõik nii A- kui B-kategooria puhkust.
Mõtlesin, et sel aastal tahaks hästi palju A-kategooria puhkust. Tahtsin lihtsalt vedeleda ja raamatuid lugeda ning mitte midagi teha. Pikk puhkus töölt kujunes aga selliseks, et kõiki kategooriaid sain nautida üsna võrdselt. Esmalt lugesin läbi mitu raamatut ja avastasin taas Eesti klassikuid, näiteks Eduard Vildet. Oleks tahtnud veelgi lugeda ja magada.
B-kategooria alla võiks liigitada kontsertidel käimise. Eriti tore oli Juuru kihelkonnapäevade hilisöine kontsert. Sealgi oli taas avastamishetk – harmoonium on igati äge pill! Hea, et mul on pööningul vanaisa harmoonium alles. Tolmu all küll ja häält ka enam ei tee, sest lõõtsad on omadega läbi, kuid siiski emotsionaalse väärtusega ja korda tehtav.
Teine tore ettevõtmine oli jalgrattamatk piki Eestimaa põhjarannikut. Kontoriinimesele tõsine enese proovile panemine! Pärast 220 km läbimist, pankrannikust üles väntamist ning täielikku enda tühjaks sõitmist oli tunne, et see on tõeline puhkus. Tore, kui matka programm on ette valmistatud ning saad näha kauneid kirikuid, kabeleid, võimsaid mõisahäärbereid, kaunist loodust, imeilusaid korras maju ja aedu.
Kõige värvikamaks kujunes nagu ikka C-kategooria. Lapsed on nii suured, et korraldavad üsna palju oma puhkusest ise, meie peal on peamiselt logistika. On hästi tore, kui lastel on hobid ja huvid, mis pakuvad lisaks pidevale treenimisele ja harjutamisele ka vahvaid väljakutseid reiside ja laagrite näol, kuigi see on väljakutse vanemate rahakotile.
Seetõttu rõõmustame juba mitmendat aastat, et meil on olemas RMK telkimisalad. Seal viibimise eest reeglina raha ei küsita, pead kohale minema ja kui veab, saad nii telkimisplatsi kui varjualuse istumiseks tasuta. Tõeline luksus, sest üldjuhul on need alad looduskaunites kohtades ja lastel polegi muud vaja, kui on olemas rand, liiv, lõke ning telgis magamine.
Sel aastal avastasime esmalt Hiiumaad, seejärel nautisime Peipsi randa. Kuna telkimisalad saavad järjest populaarsemaks, ööbisime ühe öö turismitalu hoovil. Võiks öelda, et see oli veel kõige põnevam. Oh seda rõõmu, kui hommikul täpselt 7.30 alustas telgi taga naaberaias vanem härrasmees trimmeriga muru pügamist.
Vaatasime unesegastena telgis üksteisele otsa ja mõtlesime, kas naerda või nutta. See oli ka ainus hommik, kui lapsed suvel nii vara ärkasid. Naersime ja kobisime telgist välja, sest müra oli kõrvulukustav. Hommikukohvi kõrvale jälgisime muru niitmist, mis lõppes minuti pealt kell 9.
Arutasime omavahel, et ka niisugune puhkus on äge, selline vaatluspuhkus, et ise ei tee midagi peale unise olemisega kohvijoomise, aga jälgid, mis teised teevad, ja arutled, kas see hommikune poolteist tundi oli vanahärral ainus vaba aeg muru pügamiseks või oleks ta võinud seda teha ka natuke hiljem.
Sel suvel olen palju mõelnud teistega arvestamisest. Kindlasti ei ole ma ise selles eeskujulik. Kindel on see, et kui ise oled abivalmis, siis näed, kuidas ka sinuga arvestatakse. Viimased paar nädalat on meiega ühe katuse all elanud 18 noort näitlejat. Võiks arvata, et meil on kodus totaalne kaos. Kui välja jätta see, et esikus oleks kui kaks sajajalgset end jalatsitest vabastanud, on asi kaosest kaugel.
Elada mitu nädalat ühes suures saalis kambakesi koos on raskem kui 7.30 trimmeri hääle peale telgis ärgata. Seetõttu vaatan imetlusega neid noori inimesi, kes läbi sellise treenimise, mille hulka kuulub ka koos elamine ja kõige jagamine, kasvatavad endas tahtejõudu, teistega arvestamist ning meeskonnavaimu.
Mulle meeldib, et puhkus on pakkunud eri võimalusi ning lisanud veel uue, D-kategooria, mis tähendab, et majas on palju noori. See teeb ennastki alandlikuks. Ei ole nii, et küpsetan kooki, mille lõhn levib üle maja, ja teistele ei paku. Kui küpsetad, siis kõigile. Veel parem – koos kirssidega.

 

 

 

 

Sigrid Põld,
kolumnist