Pühitsegem priiuse tänu!

Täna, priiuse põlistumise päeval, on Eesti vabadus saanud põlisemaks kui kunagi varem. Teist korda on seljataha jäänud 7890 päeva, mil Eesti rahvas on olnud vaba. 24. veebruaril 1918 välja kuulutatud Eesti Vabariik ei ole mitte kunagi lakanud olemast – riigiõiguslikult on ta kestnud katkematult üle 95 aasta, tänaseks 34 730 päeva. Kuid Eesti riik on olnud varjusurmas suurema aja oma olemasolust.
Täna pühitseme päeva, mil surnuist ülestõusmisest on möödunud rekordarv päevi. Ja need päevad on olnud veretud, mis on suur kingitus. See, mis leidis aset 7890 päeva tagasi, oli tõeline ime. Mitte keegi ei teadnud toona, kas ja kuidas me uuesti vabaks saame. Muidugi me uskusime, kes rohkem, kes vähem. Usk ja lootus, mis olid pikkadel võõra võimu aastakümnetel suuremal osal rahvast kustunud, ärkasid vähehaaval ellu.
Uus vabaduse aeg on kulgenud kiiresti ja märkamatult. Meie maa ja rahva seisund erineb tunduvalt sõjaeelsest. Kuni II maailmasõjani oli iga riik sunnitud ise vaatama, kuidas ta saab hakkama, kuidas ta suudab ellu jääda. Suur sõda mõjus Euroopa rahvastele laastavalt, vigadest tuli lõpuks ometi õppida. Jõuti arusaamisele, et hädaolukorras tuleb üksteist aidata.
Üks osa meie elu imest on tõsiasi, et oleme osa NATOst ja Euroopa Liidust. Kui Euroopa Liit on paljudele selleks, et oleks parem elu, siis NATO on selleks, et oleks elu. Kui Eesti Vabariik peaks endiselt ajama erapooletut omaette olemise poliitikat, nagu seda olime sunnitud tegema kahe ilmasõja vahel, oleksime külma tuule käes ja sõltuksime taas esimesest tormi-iilist.
Vabadust on meil praegu kindlasti rohkem kui kunagi varem. Aga kas me oleme osanud seda erilist andi tänuga vastu võtta ja parimal võimalikul viisil kasutada? Meil on igaühel vabadus rääkida, mis aga meeldib, meil on vabadus minna ja tulla. Need on asjad, millest alles kolm aastakümmet tagasi üliväga unistati. Ja kui keegi arvas, et selline aeg võib veel meie eluajal kätte jõuda, siis elutargemad muigasid.
Oleme saanud pisut rohkem, kui lootsime oma julgemateski unistustes. Kuid kahjuks pisut teistsugusel kujul. Unistused on helesinised, ununeb, et igal medalil on kaks külge – ka varjukülg. Paljud ütlevad, et Eestis ei ole asjad hästi. Aga kas kusagil maailmas on rahvas, kes arvab, et neil on kõik hästi? Vaid kaugelt vaatajale võib midagi sellist kangastuda.
Inimloomusele on omane mitte väga märgata asju, mis on korras. Neid peetakse enesestmõistetavaks ja nendest ei räägita. Kui on palju värsket õhku ja puhast vett, siis ei mõtle me sellele. Aga on maid ja rahvaid, kes muretsevad selliste hüvede pärast iga päev.
Meil ei ole maavärinaid ega lumelaviine, pole suuri üleujutusi ega pikka põuda või kestvat ikaldust. Kas oleme osanud nendest tõsiasjadest rõõmu tunda, oma tänumeelt väljendada? Või peame tähtsamaks näidata näpuga, mis kõik on veel tegemata ja kes on süüdi?
Aga kes on süüdi? Kui süüdi on Eesti riik, siis kes ikkagi? Riik ei koosne ainult riigiasutustest, riigiametnikest ega poliitikutest. Riik koosneb kindlasti tema kodanikest. Ja ainult kodanikud suudavad selle riigi olemasolu imet edasi kanda – kui nad seda tahavad ja sellesse usuvad. See ei juhtu iseenesest, vaid nõuab meilt kõigilt suurt pingutust. Tehakse suur viga, kui öeldakse: minust ei sõltu miski, las need teevad, kellest midagi sõltub. Mis siis saab, kui igaüks nii mõtleb ja ütleb? Selline riik on küps oma ohjad jälle võõraste kätte andma. Küll nemad juba teavad, kuidas seda maad veel kord valitseda.
Eestlasel on võrdlemisi tugev rahvustunne, sest see on saanud areneda vähemalt poolteist sajandit katkematult – olgu Vene keisri valvsa kotkapilgu all, olgu vabadussõja lippude all, olgu koguni nõukogulike laulupidude ajal. Rahvaks olemise kogemus on meil pikk ja katkematu.
Seevastu oma riigi tunne on eestlastel olnud katkendlik ja palju lühiajalisem. Kui lootus oma riigi taassündi näis kustuvat, püsis ometi oma rahvaks olemise tunne. Ent oma riiki väärtustamata ei ole võimalik olla selle riigi peremees. Olla riigirahvas tähendab olla peremeesrahvas!
Ajalugu ei saa kunagi otsa. Mis ootab meid silmapiiri taga? Teisipäeval, 30. novembril AD 2021 saab meie riigi vabana elatud päevade arv ühe võrra suuremaks võõra võimu all elatud päevade arvust. Selle kauge tuleviku päeva hakul on seljataha jäänud 18 950 päeva alistatust ja 18 950 päeva vabadust. 30.11.21 on tõeline priiuse pööripäev. Elagem väärikas tänumeeles selle päevani! Ehitagem päevast päeva palehigis oma riiki! Ent täna pühitsegem tänumeeles priiuse põlistumise päeva!

 

 

 

 
Trivimi Velliste,
Eesti Lipu Seltsi esimees