Pärast seda, kui Reet Linna oli ühes Eesti maakirikus rahvaga koos laulnud «Liisal olid rinnad ümarad ja kõrged…», on kirikuringkondades taas hakatud rääkima sellest, missugune muusika sobib või ei sobi kirikusse. 8. aprillil Usuteaduse Instituudis toimuma pidanud seminari kutses öeldakse: «Muusikaelu Eestimaal on aktiivne ja kirik esinemiskohana paljudele atraktiivne. Korraldatakse erinevaid kontserte ja kirikukooride kõrval esinevad tihti ka ilmalikud koorid. Sageli on probleeme esitatava muusika valikuga jumalateenistusele või kontserdi kava sobimisega kirikusse.»

Ma ei usu, et mis tahes institutsioon – näiteks konsistoorium või Kirikumuusika Liit – saaks kehtestada kirikute jaoks keelatud artistide, repertuaari või muusikastiilide nimekirja. See, missugune muusika äratab kelleski religioosseid tundeid, on viimselt maitseküsimus. Vaimulike listist selgub, et kui Rein Rannap tuleb külla, «orel hüppab ja klaver kargab», siis on see ühe jaoks katarsis ja teisele blasfeemia.

Teoloogilises plaanis on märksa olulisem küsimus, kas kirik on ennekõike pühakoda või kontserdisaal, teisisõnu – kas kogudused peaksid panustama liturgilisele või kontsertmuusikale.

Šveitsi usupuhastajad Zwingli ja Calvin nägid muusikas ennekõike esteetilise naudingu allikat. Sellest järeldub, et liturgias pole muusikale kohta, sest jumalasuhe on midagi muud kui muusikast saadav tundeelamus. Zwingli, kes oli muusikaliselt andekas, viisistas laule ja tegeles aktiivselt kammermuusikaga, keelas radikaalselt igasuguse muusika jumalateenistusel, Calvin oli pisut pehmem ja sallis ühehäälset psalmilaulu.

Selline käsitlus rajas teed muusika eraldumisele kiriku vaimsest ja liturgilisest elust. Pole juhuslik, et XVII sajandi algupoolel sündisid just reformeeritud kirikute aladel iseseisvad muusikute liidud (collegia musica), mis sillutasid teed nüüdisaegsele tendentsile esitada ka liturgilist muusikat pigem kontsertidel kui jumalateenistustel.

Martin Lutherile oli võõras mõte muusika esteetilise aspekti iseväärtusest, millel usuelu ja jumalasuhtega midagi pistmist pole. «Ma ei ole seda meelt, et evangeeliumi vahendamisel tuleks kõik kunstid maha suruda ja hävitada, nagu mõned rumalad hinged tahavad. Selle asemel tahan meelsasti näha kõiki kunste, eriti muusikat, Tema teenistuses, kes on need andnud ja loonud.»

Näiteks asendas luterlik traditsioon missas evangeeliumile eelneva ladinakeelse graduaalpsalmi saksakeelse koguduselauluga, millest Johann Sebastian Bach arendas välja kantaadi. Suurem osa Bachi vaimulikust muusikast ongi loodud jumalateenistustel ettekandmiseks.

Luterlus on kogu aeg kõikunud katoliikluse ja kalvinismi vahel. Tundub aga, et muusikateoloogia poolest kaldub Eesti kirik silmnähtavalt viimase poole. Eeldame vaikimisi, et just aktiivse ja mitmekülgse kontserttegevuse kaudu saab kogudus anda oma panuse kohaliku piirkonna vaimu- ja kultuuriellu. Nii mõnigi pisike maakogudus on nõus maksma viiekohalisi arveid, et vaid Artist tema altari ette laulma tuleks.

Minu meelest on see, kas kirikusse sobib paremini Rannapi või Kaljuste kontsert, teisejärguline küsimus. Küll aga unistan ajast, kui igas koguduses on liturgiline koor ning muusikaliseks tippsündmuseks pühapäevane jumalateenistus, kus ei ole esinejaid, publikut ega pileteid, vaid laste laulumäng oma Taevasele Isale.

Marko Tiitus