Pühadus versus püha

Küsimusele, millise sündmusega kirjutas aasta algus end ajalukku, saab olla vaid üks vastus: Euroopat taas vapustanud terrorismilainega. Pariisis toimuv tõi meelde ja pani paralleele tõmbama 2011. aasta katastroofiga New Yorgis, kus maailma kaubanduskeskuse kaksiktornide õhkimine islamiäärmuslaste poolt pani kasutama retoorikat: maailm enne ja pärast 11. septembrit. Sellest ajast on läänemaailm olnud alarmeeritud.
Tunnistan, et Prantsusmaal toimunu traagika häälestas mind ambivalentsetele tunnetele, millega maadlen siiani. Ühelt poolt valdas meeli kaastunne hukkunutele ning nende lähedastele, nentides, et pole lihtsalt olemas põhjust, mis õigustaks teiselt inimeselt elu võtmist. Sellele skaalapoolele jäi ka küsimus, kuhu on teel euroopalikkus ning kuidas kaitsta selle alustalaks olevat mõtte- ja sõnavabadust.
Teisalt ärgitas toimunu vaagima võimalikke põhjusi, kuulama nii-öelda teist poolt. Terroristidega läbirääkimisi ei peeta ja sellel poleks ka mõtet ega tulemusi. Pean aga silmas neid islami kogukondi, kes (oma vaimulike avalikes pöördumistes ning sotsiaalmeedia postitustes) taunivad taolist vägivalda, aga keda nimetatud sündmuste järelkajad paraku hammasrataste vahele tõmbavad.
Kooli usundiõpetuse tunnis, mille sisuks oli mõiste püha tähendus, provotseerisin õpilasi avaldama arvamust, miks toimus Prantsusmaa veretöö. Vastused jahmatasid. Valdavalt ei õigustanud gümnasistid ajalehe Charlie Hebdo karikatuuride avaldamist. Kui ühel pool on ilmaliku ühiskonna sõnavabaduse printsiip ning teisel pool samasse ühiskonda kuuluva religioosse rühma arusaam pühadusest ja sellega seotud tabudest, siis seadsid õpilased tähtsamaks viimase.
Mis ühele on püha, peaks teisele olema aktsepteeritud, leidsid noored. «Kui minu ema, kes on mulle püha, hakkaks keegi mõnitama, oleksin vägagi endast väljas,» kõlas üks koolitunnis toodud paralleele. Aga ka sõnavabadus võib olla püha, võttis opositsioon sõna, käies välja trumbi, millele oponeerida oli võimatu: kõige püham on inimelu.
Liina Raudvassar