Pühadekirik on ingleist tulvil

Kirik ei ole kunagi tühi, sest kui ka inimesi on vähe, on inglid alati kohal ja neid on ülirohkelt, teab kinnitada Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetaja Harri-Johannes Rein (86).
Lähenevad jõulud on teemaks, millest kõneleme advendi hakul Ruhnu õpetajaga, kes enne pühi paariks asjatoimetuseks mandrile tulnud. Rüübates sooja teed meega kinnitab eakas hingekarjane: «Kõik on taevase Isa käes, tema teab ja teeb nii, et on ikka hästi.»
Seda räägib mees, kes isiklikest kogemustest teab, mis on kannatuse mõõt ja kitsikuse olemus. Aga ehk just tänu sellele. Ennast 19 aastat võõrvõimu eest varjates oli äsja kooli lõpetanud noormehelt võetud vabadus liikuda avalikus ruumis, ent vastu antud aeg enda sisemiseks kasvamiseks. «Piibel sai ikka mitu korda läbi loetud, samuti sai palvetatud kogu aeg,» meenutab ta noore ea kogemust Risti alevis.
«Ma teadsin kogu aeg, et Jumal annab Eesti rahvale vabaduse tagasi,» on tal meeles toonased meeleolud. Samuti on ehedalt meeles tunne, mis valdas, kui ta ühel ilusal suvepäeval lõpuks paost välja, toast õue astus: «See lõhn ja valgus, sinine taevas …»
Räägime sellest, et jõululaupäev toob Eestimaa kirikud rahvast täis. Nii on olnud läbi aegade. See komme iseloomustab eestlasi, kus nad parajasti ka ei ela.
Õpetaja Rein toob võrdluspildi endisaegsetest ruhnurootslastest, kel olnud traditsioon esimese jõulupüha varahommikul kirikusse minna. Meenub, et seda räägiti mulle ka Stockholmi eesti koguduses, kus võrdlus rootslaste pühadekommetega käepärast. Kui eestlased, olgu kodumaal või võõrsil, leiavad ennekõike jõuluõhtul aja kiriku jaoks, siis rootslased eelistavat jõululaupäeva õhtusele jumalateenistusele esimese püha varahommikust.
Õpetaja Rein hoiab vana kommet Ruhnus elus: jõululaupäeval kogunetakse suurde, sel aastal 100. valmimisaastapäeva tähistanud kirikusse, aga järgmisel hommikul teeb ta esimese püha jumalateenistuse teises, 1644. aastal pühitsetud puukirikus.
Küsimusele, mitu ruhnlast esimese püha hommikul üle pühitsetud lävepaku astub, vastab õpetaja Rein, et ehk kokku nii neli inimest. Jumalat teenides tema kirikuliste päid ei loenda, kuna «see oleks lausa kohatu». Kirikusse minek on iga inimese enda ja Jumala vaheline asi, on vana hingekarjane kindel.
Veel on ta kindel, et hoolimata kirikuliste arvust ei saa kunagi kõnelda tühjast kirikust, sest «inglid on alati kohal ja neid on ülirohkelt». Just sellepärast ei ole vahet, kas kirikus on inimesi paar-kolm või on nendest täidetud terve koda. Sõnum Õnnistegijast on sama, nii nagu Jumala heldus on sarnane rikkale ja vaesele, rõõmsale ja nukrale. «Kogu elu peab olema pöördumine Jumala poole,» kinnitab õpetaja Rein ja lisab: «siis on kõik hästi.»
Liina Raudvassar