Püha töö

Füüsikaliselt on tööd võimalik kirjeldada kui energia ülekande vormi, kus ühelt kehalt kantakse energiat üle teisele kehale.
See on teatava olukorra muutmiseks tehtav pingutus. Inimene kasutab energiat, tehes pingutusi igapäevase leiva teenimiseks, loometööks või ühiskondliku ülesande täit­miseks.
Töö tähendab energia loovutamist, et luua uut kvaliteeti: vormida sõnadest dokument, faktidest teadmine, toormest kütus, materjalidest ehitis või värvidest kunstiteos.
Kuid on’s töös midagi, mis loob inimeses eneses uut kvaliteeti, misläbi töötegija saab vääristatud? Seda maksab otsida piirkogemusest. Seal, kus inimene tajub oma võimete piiri ehk võimetust, tajub ta Püha.
Eneseületus (enese loovutamine) on piirkogemus, millise kohta apostel Paulus nendib Rm 7:18: „Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.“ Inimlikult on mulle omane enesekesksus, auahnus, kavalus, olesklemine ja pealiskaudsus.
Pingutus selle ületamiseks igapäevastes töödes ja tegemistest annab võimaluse kohata argises Püha. Kuidas iseloomustada tööd, millega kaasneb pingutus piiride ületamiseks iseeneses?
Teenimine. Mk 10:42–44 annab Jeesus oma järgijatele uue ja demokraatliku standardi: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane.“
Teenimine algab ligimese vajaduste mõistmisest ehk märkamisest. See on empaatiline eluhoiak, teises enese äratundmine.
Kes teisi mõistab – ja selle nimel pingutab –, on omakorda mõistetav. Peamine on mõista, et kohustus ligimese ees on ühtaegu kohustus Looja ees.
Varjatus. Töö, mis vääristab tegijat, on olemuslikult isiklik ehk sügavalt tähenduslik eelkõige iseendale.
Seda silmas pidades hoiatab mäejutlus Mt 6:1–4: „Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas! /…/ Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“
Motivatsioon selliseks „salajaseks“ tööks on äraspidine omakasu, enam materiaalsest või sotsiaalsest hüvest. Kasvamine kristlasena on sisemine valguse otsing. Valgustatud otsustusvõime ohjeldab auahnust, hoidub kadedusest ja talitseb viha.
Enesesalgamine. Kristus seab Mk 8:34 oma järgijatele tingimuse: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.“ Enese lihaliku „mina“ loovutamine, enesest loobumine on eelduseks uue kvaliteedi saavutamisele kristlasena, sest „kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja“ (Jh 12:24). Et vaimselt uuesti sündida, tuleb vaimselt surra.
Niisamuti kui meisel toob nähtavale kivirahnu varjatud ilu, nõnda toob enese loovutamine esile inimmõistuses peituvad voorused, kuni lõpuks paljastab inimliku teadmise täiuslikkuse – meie kohustuse Jumala ja inimeste ees.
Samale on suunatud ka apostel Pauluse üleskutse kristlikuks üksmeeleks ja kogukonna ehitamiseks: „… tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu“ (Fl 2:2–4).

 

 

 

 

Tarvo Siilaberg,
koolijuht