Protestimise lainel

Eelmise nädala sündmused Hollandis tõid taas meelde mulluse võitluse Tartu ülikooli reformimise ja sealhulgas usuteaduskonna allesjäämise ümber.
Ka Amsterdamis oli päevakorral ülikooli ümberkorraldamine, mis kriitikute hinnangul lähtus pigem majanduslikest kui õppe- ja teadustöö parema korraldamise kaalutlustest. Kui reforme püüti vastuseisust hoolimata ellu viima hakata, hõivasid tudengid 25. veebruaril ülikooli administratiivhoone. Suur osa õppejõududest avaldas neile solidaarsust. Järgnesid pikad läbirääkimised ja pärast teatud järeleandmisi valmistusid hõivajad vabatahtlikult lahkuma. Sellest hoolimata otsustasid ülikooli juhid maja politsei abil jõuga vabastada. See valas õli tulle ning tõi 13. aprillil tuhanded õppejõud ja üliõpilased tänavale juhtkonna tagasiastumist nõudma. Vastasseis jätkub.
Eestis on võimud kaua saanud ebapopulaarseid otsuseid ellu viia, ilma et neil olnuks karta kodanike aktiivset vastuseisu. Viimastel aastatel on hakanud olukord muutuma ja ka eelmine nädal tõi kaasa uudise kütuseaktsiisi tõstmise vastu kavandatavatest meeleavaldustest. Ent palju kergem on kodanikke mobiliseerida otsuste vastu, mis neid endid vahetult ja kiiresti puudutavad, kui kogu ühiskonna pikaajalistes huvides olevate valikute toetuseks. Loodan siiski, et ka Eesti haridustöötajad ja akadeemiline kogukond suudavad senisest enam koonduda ja oma häält ühiskonnas kuuldavaks teha. See on palju olulisem kui haridusministri isik.
Kristlaste jaoks on muidugi palju tähtsamaid asju kui selles ilmas oma õiguse ja huvide eest seismine. Ka võimudele vastuhakkamine ning protestidega sageli kaasnevad agressiivsus ja salvavad väljaütlemised pole neile kohased. See ei tähenda siiski, et Eesti kristlik kogukond ei võiks konstruktiivsel viisil üldise kasu eest välja astuda – muuhulgas ka teoloogilise kõrghariduse hea käekäigu eest seistes.
Rain Soosaar