Proovijutlusest saati Paistus

Paistu Maarja koguduse õp Raivo Asukülal on sünnipäev ja ordinatsioonipäev samal kuupäeval – homme, 28. veebruaril tähistab ta oma 65. sünnipäeva ja 23. ordinatsiooniaastapäeva.  

«Muidugi oli see suur üllatus, et sünnipäeval ordineeritakse, aga selline oli tollase peapiiskopi Kuno Pajula otsus,» jõuab aastatetaguse emotsiooni järellainetus tänasesse. Ajad, mil Raivo Asuküla otsustas vaimuliku ameti kasuks, olid Eestis keerulised, ka EELK jaoks.
Saan kuulda, et otsustavaks osutus kohtumine Elmar Salumaaga, kes pärast jumalateenistust Saarde kirikusse jõudnu kohe «pihile» võtnud: «kes sa oled, kuhu lähed, kas sul pere on, võõras mees?». «Miks eakas vaimulik nii otse küsib ja muudkui uurib,» muheleb Asuküla, lisades, et just sealt saigi alguse idee õppida usuteaduse instituudis.
«Õpingute ajal oldi minu suhtes ikka päris turris, et ma kogudusetööle eksamite tegemist eelistasin,» meenutab vaimulik toonast kirikupoliitikat, kui vaimulike nappusest tulenevalt pandi «koguduse peale» mehed juba õpingute algusjärgus. Asuküla võttis vastu otsuse vooluga mitte kaasa minna. Alles siis, kui ained olid sooritatud ja tulemused õpinguraamatusse kantud, tegemata vaid lõputöö, siirdus ta kogudusetööle Paistu.
Õpingute ajal oli ta Ivar-Jaak Salumäe praktikant Viljandi Pauluse kirikus. 1984. aastal pidas Paistu kirikus esimese jumalateenistuse. Sellest ajast saati, kokku üle paarikümne aasta, on ta olnud seotud selle Sakala kõrgustiku uhke kihelkonnakeskusega.
Paistu kogudus ei ole kunagi olnud suur, sellepärast on õpetaja Asuküla pidanud kogudusetöö kõrval muid ameteid, mis leiva lauale aitab.
«Mis uhked jõukad Mulgi talud,» kummutab vaimulik nukralt sajanditetaguse rahvusromantilise müüdi, kinnitades, et ka seda kodumaa nurka puudutab tänapäeval valusalt noorte väljavool. «Kogudusetööga oleme saanud siin päris kenasti hakkama, ei saa kurta ühtigi, aga koguduse töötegijaid on puudu,» räägib ta juttu, mida iga teine maapastor.
Raivo Asuküla on Paistu kiriku korrashoidmise heaks palju teinud. Koguduse suuremaks tööks üle kahekümne aasta on olnud diakooniatöö. Paistu ja kogu Viljandimaa elanikele on siin suurtes kogustes jagatud riideid, toiduaineid, mööblit ja kodutehnikat.
Kirik on korras ja köetav. Pärast viimast saatuslikku tormi 2005, mis aasta varem paigaldatud katuseplekile tuule alla lõi, on pühakodade programmilt riigirahaga uus kvaliteetne katus peal. Pühakoja ette on rajatud ausammas ja park, taastatud tornikiiver, kirikusse paigaldatud siseuksed ja kolmekordsed aknad, pühakoja torniluugid on vahetatud, hinnalised vitraažaknad taastatud, kroonlühtrid kirikus puhastatud, oreli taastamine – kõik see on tehtud kogutud annetuste eest.
Möödunud aasta lõpul jõudis koguduse omandisse tagasi ajalooline, 1820. aastal rajatud pastoraat.
«Eks maapastoril tuleb kõike teha,» kinnitab Asuküla töid reastades, «niita muru, rookida lund, otsida töödeks raha, pidada jumalateenistusi, matta, juhatada juhatust ja nõukogu jne.»
Õpetaja Raivo Asuküla on teinud oma tööd suure pühendumisega ja näeks heal meelel, et praost saadaks Paistu kogudusse noorema ametikaaslase kündi jätkama. 65 eluaastat seda lubab, sest kirikuseadustiku kohaselt võib vaimulik siis emerituuri siirduda. Õp Asuküla Paistus külastades me seda teemat kõneks ei võtnud. Sest inimene ei või endale midagi ise võtta, kui see pole talle antud ülevalt (Jh 3:27).
Liina Raudvassar