Professionaalsuse küsimus

Vaid kaks sõna, ent kui mõõtmatu on nende taga olev tähendusväli. Selline mõte tekkis, kui nuputasin, millest kirjutada. Teemasid on palju, ent kas tahakski kõneks võtta naiste ahistamise välismaal või meie presidendi abielu. Esimene tekitab õudu ja teise puhul olen igati nõus piiskop Joel Luhametsa öelduga tänases lehenumbris.
Hoopis lähedasem ja elulisem teema on käre pakane. Suurest kütmisest põhjustatud tulekahjud sundisid meelde tuletama, kas korstnapühkija sai ikka sügisel tellitud ja korsten puhastatud, et võiks rahulikult puid koldesse lisada. Eeldan, et mustas kuues mees tundis ametit ja tegi oma tööd korralikult, kuigi käegalöömist on palju. Hindavalt vaatan nende poole, kes julgevad maad võtvast mugavustsoonist välja astuda.
Enne jõule oli teles uudisklipis sõna antud praost Jaan Tammsalule, kellest väga lugu pean ja kelle mõtted mind alati liigutavad. Ja ütles ta, et kui juba jõuluõhtul kirikusse minna, siis võtta selleks aega ja süveneda sellesse, mida teile kuulutatakse. Paraku kogesin kirikus ka vastupidist. Kogudus ja õpetaja olid vaeva näinud, ent ikka leidus ka vaid läbijooksjaid.
Usun, et iga vaimulik oli ja on oma ametiülesannete kõrgusel ja et nad teevad oma igapäevast tööd lootuses, et see toob inimeste ellu muutuse ning muudab vajadusel ka nende motiive. Need lootust väljendavad sõnad on ümbersõnastatuna laenatud praost Tammsalu intervjuust Maalehele.
Kurvaks teevad mind hoopis intervjuuks tõuke andnud ajakirjanikud, kes tegid Hundisilma õnnistamisest meediasündmuse. Puutun usalduse, sündsuse või ebaterve huviga kokku iga päev. Kuidas oma tööga toime tulla kellegi tundeid riivamata, on ajakirjaniku professionaalsuse küsimus. Sõnal on suur jõud ja seda tuleb osata kasutada, nii nagu korstnapühkija peab oskama kasutada oma tööriistu. Seepärast soovin kõigile jätkuvat usalduslikku koostööd ka uuel aastal.
Rita Puidet