Presidendivalimiste lainel

Nagu võiski arvata, ei suudetud riigikogus seekord presidenti valida. Nüüd peab otsuse tegema 24. septembril kogunev valimiskogu, mille koosseisus on lisaks parlamendiliikmetele ka kohalike omavalitsuste esindajad. Põnevust jagub, sest selget favoriiti ei ole.
Reformierakonnas puhkenud sisetüli ning innukas valijameeste häälte püüdmine viitavad sellele, et presidendivalimistele omistatakse suurt tähtsust. Esmapilgul näib see kummaline, sest kuigi suurt võimu presidendil ju Eestis ei ole. Samas võib teda pidada kodanikkonna eestkõnelejaks, kes muu hulgas sõnastab ühiskonnale olulisi väärtusi. Kui nii, siis võib presidendi roll riigielus olla mõnikord tõepoolest sama tähtis kui igapäevaseid poliitilisi otsuseid langetaval valitsusel.
Silma torkab, et avalikkuses esilekerkinud presidendikandidaadid on ka seekord rohkem või vähem seotud parteipoliitikaga. Oleks aga soovitav, et saaksime riigipea, keda võiksid võrdselt omaks pidada erakondade toetajad ning needki inimesed, kes on pettunud kõigis poliitikutes.
Niisiis sobiks presidendiks pigem mõni väljaspool päevapoliitikat seisev intellektuaal, kel oleks piisavalt teadmisi ja oskusi, et ühiskondlikes küsimustes sõna võtta ning Eestit rahvusvahelisel areenil väärikalt esindada. Veelgi olulisem on see, et ta oleks kodanikele eeskujuks eetilise käitumise ja ühiskonna omakasupüüdmatu teenimise poolest. Eriti sooviksin, et uus president seisaks inimlikkuse ja solidaarsuse eest, mida meie ühiskonnas võiks senisest palju rohkem olla.
Ehk oleks kõige parem, kui meie riigipeaks saaks kristlane. Mitte mõni sõnaosav tegelane, kes üksnes alatasa Jumala nime suhu võtab ja Eesti kristlikule kultuuritaustale viitab, vaid selline, kelle sõnad ja teod tõepoolest evangeeliumi vaimust lähtuvad. Kahju, et seni pole Eestis presidendikandidaadiks esitatud näiteks ühtegi vaimulikku. Ehk saab see teoks viie aasta pärast?
Rain Soosaar