Preestrite paast

Meie elurütmi ei kujunda mitte ainult neli aastaaega, laste koolivaheajad või nädalapäevad. Kirikuaasta pühade kalender suunab samuti meie elu. Nüüd kuulutas kirikukalender preestrite paastuaja alanuks. See vaimulike paast algab veidi varem kui Kristuse kannatusajaga seotud suur paast. Paulus põhjendas sõna kuulutajatele suuremate nõudmiste esitamist sellega, et nad teistele jutlust üteldes ise ei muutuks väärituks. Kuigi meil ei ole kindlaid reegleid paastumiseks, ometi on vaimulik süvenemine ja vaimulike väärtuste ettepoole seadmine igapäevase elu toimingutest täiesti loomulik osa meie usuelus ja vaimulikus kasvamises.

Paastumise all mõeldakse tavaliselt toitumisele ja ihulike vajaduste rahuldamisele väiksema tähelepanu osutamist. Paastumine ei tohi kindlasti muutuda toitumisele ja toitude valikule suurema tähelepanu osutamiseks. Paastumise all mõeldaks ka enesekeskse elu unustamist. Eks enese ületähtsustamisest saavadki alguse kadedus, riid, vaen, viha ja muud kahjulikud nähtused.

Kuid milles on siis paastumise vaimulik õnnistus? Kas paastumisega saab ennast Jumala ees väärtuslikumaks muuta? Kas armu, mida tasuta pakutakse, saab paastumisega ära teenida? Ei, Jumala armu ei ole võimalik millegagi ära teenida. Ometi ei ole seda tasuta pakutavat armu lihtne vastu võtta. Midagi on meis valesti, mis meid seob, eksitab ja headest asjadest eemal hoiab. Me näeme sellist seotust ka muude asjade juures. Näiteks mitmesugustele sõltlastele pakutakse sõltuvusest vabanemist täiesti tasuta. Uimastisõltlased, alkohoolikud, pidevad internetis viibijad ei pea sõltuvusest vabanemiseks mitte midagi tegema. Vabanemine on täiesti tasuta. 

Ometi ei ole tervemasse eluviisi astumine sugugi lihtne. Armu vastuvõtmise takistused on meis enestes. Esimeseks takistuseks pahedest vabanemisel on see, et inimene ei tunne ega tunnista oma sõltuvust ja suutmatust sellest vabaneda. Sõltlased arvavad, et neid ei seo miski, et nad võivad igal hetkel teha, mida nad tahavad. Nad võivad oma pahest ka iga hetk loobuda, kuid kogu oma enesekindlusest hoolimata ei tee seda. Miski seob neid, mis on tugevam kui nende oma soovid ja otsustusvõime.

Paastul on siin suur osa täita. See on justkui proovikivi, mis peaks meile näitama, kes või mis seob ja juhib meie elu. Kui me söögist, joogist ja kahjulikest harjumustest loobuda ei suuda, siis peame tunnistama, et ihu valitseb meie elu. Ihulikkus mässab südametunnistuse ja mõistuse vastu ning on haaranud võimu enda kätte. Paulus aga ütles, et „ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks“. Madalaid ja kahjulikke ihasid võites kasvavad meie vaimulikud võimed. Kui Paulus räägib lihalikust inimesest, siis ei mõtle ta ainult ihu, vaid inimese kogu madalamat loomust. Tõeline paastumine on niisugune, mis toob inimese kogu elu Kristuse kuulekuse alla.

Teiseks, kui räägitakse Jumala armust, mis on ilma hinnata, siis ei tähenda see seda, et armul pole erilist väärtust, vaid et see arm on nii kallis, et seda ei ole võimalik inimesel ära teenida. Selle hinna on suutnud maksta vaid meie Õnnistegija Jeesus Kristus. Selleks, et mõista armu väärtust ja hinda, tuleb vaeva näha. Paastuaeg ongi selleks, et armu olemust tundma ja armastama õppida. Siis on võimalik seda ka tänuliku meelega vastu võtta.

Kui Franciscus Assisist oli juba paarkümmend aastat elanud väärtuslikku usuelu, ütles ta kord oma kaaslastele: „Hakkame, vennad, oma Issandat Jumalat teenima, sest seni oleme vaid vähesel määral seda teinud.“ Sellisele järeldusele jõudis Franciscus pärast pikaajalist vaimulikku kasvamist.

Oleks hea, kui selle paastuaja järel kõige oma tubliduse keskel umbes samasugusele järeldusele tuleksime. Käskimiste ja keelamistega, plaanide ja projektidega on seda palju keerulisem saavutada kui Issanda palge ees imelist armu hindama õppidest ning sellest innustust ja väge saades.

Hakkame siis, vennad, oma Issandat Jumalat teenima!

Õnnistusi soovides

 

 

 

 

Joel Luhamets,

piiskop