Praostina pean oluliseks suhtlemist ja läbikäimist kiriku sees

Kui ühel paastukuu pühapäeval Saarte praostkonna praosti ja Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja Anti Toplaanega Kuressaare kiriku käärkambris jutule saan, pole veel teada, et minu vaimulikust intervjueeritavale antakse kirikule ja kogukonnale osutatud teenete eest nelipühal EELK Teeneteristi III järgu orden. Sestap keskendub meie jutt äsja lõppenud USA reisile ning muljetele esimesest ametiaastast praostina.

Vastu tänast naasid Ameerikast. Palun räägi, mis reisiga oli tegemist.  
Kui eelmisel aastal toimus Saaremaal inglise keele ja Piibli laager, oli ameeriklastest korraldajate seas ka Kuressaare ja Püha koguduse sõpruskoguduste liikmeid, kes kutsusid meid nüüd endale külla. Üheks visiidi eesmärgiks oli seega aastatetaguste ja nüüd pisut soiku jäänud sidemete kinnitamine.

Kas ma saan õigesti aru, et visiidist tõuseb kogudusele konkreetne kasu?
Sõbrad Ameerikas tundsid huvi, kuidas nad saaksid meie noortetööd aidata. Tänu lubatud toetusele oleme valmis võtma just sellele tööle inimese. See samm võiks tuua läbimurde, sest siiani pole olnud inimest, kes keskenduks üksnes noortetööle.

Kuidas kaugelt Ameerikast see kirikupiirkond, mida juhid, paistab?
Kodupraostkond paistab uues valguses. Meie ja sealsed luterlikud kogudused on üsna erinevad. Ühes linnas on seal palju kirikuid ja inimesed on palju julgemad rääkima oma usust ning võtavad jumalateenistusest osa tervete peredega. Olla usklik on inimeste loomulik elu osa ja olulise osa oma vabast ajast sisustavad nad kogudusliku tegevusega. Koguduslik elu on väga lai, ei piirdu kaugeltki pühapäevase jumalateenistusega ning hõlmab tööd lastest vanadeni.

Kuivõrd said ideid, mida rakendada kodus, oma koguduses ja praostkonnas?
Ameerika luterlikud kogudused on mõne erandiga kasvavad kogudused, kirikud on väga elujõulised ning plaanivad laienemist. Oluline on, et koguduslik elu hõlmab inimese elu­kaart tervikuna. Seda printsiipi peaksime ka Eestis enam toonitama.
Paljuski takerduvad meie püüdlused vahendite puudusse, võrreldes Ameerika inimestega pole meie koguduseliikmed enamasti nii jõukad. Aga väärt idee kaalub raha üles. Nägin Ameerikas mõndagi, mida saab meie ühiskonnas rakendada. Inimeste senisest julgem kaasamine ja selgem motiveerimine on üks konkreetne asi. Kodanikualgatus on märksõna, mis aitaks meil oma kinnistunud elurütmist välja tulla ja vaadata, kas äkki võiks midagi ka teistmoodi teha. Rääkimata praktilistest asjadest, näiteks kuidas pühapäevakoolitundi läbi viia.

Ometi on Saaremaalgi seda, mida teistele eeskujuks tuua. Kuuldavasti algab kohe pühapäevakoolilaager, seejärel noortele mõeldud leerilaager.
Jah, üle aastate tahame taas korraldada praostkondlikku noortelaagrit. Selliseid on varem tehtud. Soov on võtta kokku noored leeriealised, et nädalapäevad koos leeriks valmistudes olla. See oleks grupp, kelle abil hakata praostkonnas noortetööd üles ehitama.

Kirikus jäi silma lastenurk.
Meil töötab küll ka teenistuse ajal pühapäevakool, aga osa lapsi tuleb vanematega koos kirikusse ja siis oleme neile loonud hubase ala, kus nad saaksid tegutseda teenistust segamata. Kogudus on harjunud laste häältega, lapsed on kirikusse teretulnud. Meil käivad ka mõned erivajadustega lapsed. Nendestki ei lasta ennast häirida, pigem kogetakse, et see on hea, kui nad on kirikus. Kuigi meie kirikus on hea akustika (naerab – L. R.).

Viimastel aastatel toimunud renoveerimised on Kuressaare kiriku interjööri eriti kaunilt esile tõstnud.
Tänu kohaliku omavalitsuse ja riigi toetusele oleme saanud kiriku interjööri korda, aga et vajadused kujunesid protsessi käigus suuremaks, siis on kogu ressurss ära kulunud ning mitmed planeeritud töölõigud on jäänud lõpetamata. Pean silmas välistöid, sealhulgas torni taastamist ja fassaadi korrastamist. Praegu riigilt toetust pole saanud, küll aga jätkab Kuressaare linn meie regulaarset toetamist. Tänu sellele saame jätkata hooviala töödega, parkla on peaaegu valmis. Valmis on ka sadevete trass, mis lubab niiskuse kirikust ära juhtida, et tehtud töö ei peaks hävima ja ilu jääks püsima.

Kas see ilu ja kaunis kirik tõmbab ka rohkem kirikulisi?
Loomulikult. Oli täheldatav, et kui pidasime teenistusi talvekirikus või kogudusemaja saalis, oli teenistusel vähem inimesi. Kogudus oli selleks võtnud pangalaenu, et kogudusemaja saal kiriku remondis oleku ajaks välja ehitada, et sinna mahuks 100 inimest. Neljal-viiel aastal kolisime talveks kogudusemajja, et kirikus saaks töid teha. Aga nagu öeldud, seal käidi vähem, teenistusest osavõtjate arv kahanes märgatavalt. Inimene soovib ikka kirikus käia. Praegu ongi n-ö taastumise periood ja saab näha, kas vahepeal kõrvale jäänud inimesed tulevad tagasi.

Kas kirikuliste arv tänasel teenistusel oli tüüpiline?
70–80 inimest nagu täna on meie jaoks pigem väike arv, kuna keskmiselt osaleb pühapäevasel jumalateenistusel ikka 110 inimest. Enne suuri pühi käibki inimesi vähem. Kui võrrelda USA kogudustega, siis võiks ka meil inimesi rohkem olla, arenguruumi on.
Neile, kes kirikusse ei jõua, tuleb kirik koju kätte. Nimelt tänu vabatahtlikele meie teenistused salvestatakse ja seda saab kell 2 pärastlõunal kuulata. Kahjuks praegu pole teenistused veel järelkuulatavad, nagu on Tartu Pauluses või Tallinna Jaanis, aga me püüame selles suunas. Mõned inimesed, kes ei kuule hästi, tulevad teenistuseks kirikusse ja hiljem kuulavad seda veel kodus raadiost. Nii et kõigepealt tuleb pilt ja siis heli juurde (naerab – L. R).

Seega – kirik paistab Kuressaares silma?
Võib kinnitada, et meil on kirik keset küla. Luteri kirik pole siin küll ainus, meil on ka teised kogudused aktiivsed ning rõõm on omavahelisest oikumeenilisest koostööst. Kord kuus saame teiste koguduste esindajatega kokku ning planeerime oma tegevust.

Kas Kuressaare pastor teeb ka kodukülastusi?
Teeb, aga neid võiks rohkemgi olla. Kahjuks on visalt juurdunud arvamus, et mis me kirikuõpetajat ikka tülitame. On koguduseliikmeid, kelle juures käin regulaarselt. Siiski saab öelda, et Kuressaare koguduses tehakse EELKs enim kodukülastusi, sest meil on koguduse juures tegutsemas diakooniapunkt, mille vabatahtlikud diakooniatöötajad tegid eelmisel aastal ligi 800 kodukülastust.

Naiste varjupaik on aga töö lõpetanud?
See töö on ümber organiseeritud, sest riik pakkus selleks oma rahastust ja töö väljus koguduse alt. Kogudusega seotud MTÜ Kuressaare Diakooniapunkt on aga võitnud hanke linna uue sotsiaalmaja sotsiaalkorterite, laste varjupaiga ja häirenupu teenuse pakkumiseks. Seega saab öelda, et koguduse hoolekandetöö on laienenud väljaspool kogudust, kui me pakume teenust linnale. See on meile uus väljakute.

Kohe saab ümber aasta, mil lisaks kogudusevaimuliku tööle oled ametis ka Saarte praostina. Kuidas tutvustad oma piirkonda ja millised ülesanded oled endale praostina võtnud?
Koguduste arvu poolest oleme üks suuremaid EELKs. Kogudused on väga eriilmelised. Valdavalt on need väikesed, ainult kolmes – Püha, Kihelkonna ja Kuressaare koguduses – on üle 200 liikmesannetaja. Kogudused asuvad eri saartel. Meie praostkonnas on noori, aga ka eakaid ja suurte teenimiskogemustega vaimulikke. Andi Angel on 26aastane ja Harri Rein saab 21. juulil 90aastaseks.
Olen võtnud ülesandeks innustada vaimulikke eri saartelt senisest enam omavahel suhtlema, püüan anda võimalusi kokkusaamiseks. Ka teiste praostkondadega. Püüan reeglipärasemaks muuta praostkonna vaimulike kokkusaamisi. Jõulude eel oli meil esimest korda vaimulike ja organistide ühine jõulukoosviibimine, millest võttis osa ka piiskop Joel Luhamets. Samuti olen püüdnud panustada meie partnersuhete tõhustamisse. Sõpruspiiskopkonnad Saksamaal, Ahvenamaal ja USAs, selles töös on mulle tubliks abiliseks abipraost Rene Reinsoo.
Uue asjana hakkame sinodeid korraldama erinevates kogudustes, nendes, kus ammu ei ole sinodikoosolekuid peetud. Sel kevadel läheme Sõrve, järgmisel aastal Kaarmale.

Kuivõrd peab oma kogudus kannatama olukorras, kus õpetaja on ka praost?
Erinevalt kogudustest, kus praost on oma koguduse ainus vaimulik, on meil kaks vaimulikku. Õpetaja Tiina Ool saab mind alati asendada ja saame töid korraldada. Imetlen väga praoste, kes on üksi oma koguduses. See on võimalik, aga raske.
Saaremaale uute vaimulike saamine on omaette küsimus ja omaette küsimus on seegi, kuidas neid siin hoida. Pakutavate võimaluste raames on see keeruline. Praegu on aktuaalne anda Ruhnu koguduse vaimulik teenimine õp Harri Reinult uuele õpetajale. Küsimuseks on ka Orissaare, Jaani ja Pöide teenimisse puutuv. Kogudused on praegu teenitud, aga perspektiivis vaadates nõuab see korraldamist.

Kui suur teenimiskoormus sul pühapäeviti on?
On kaks teenistust. Pärast Kuressaaret jõuan kodus käia, siis võtan töötegijad, organisti ja sekretäri kaasa ning sõidame Pühasse.

Kas praostil nädalaagendas ka vaba päev on?
Olen püüdnud vaba päeva võtta, aga see ei ole alati kerge. Ülesandeid on nüüd senisest enam. Kui esmaspäev on kirikutöös vähe rahulikum, siis mitmesugused koosolekud toimuvad ikka. Olen ju ka linnavolikogus ja komisjonide eesotsas. Aga võtan aega sportimiseks, see pakub vaheldust ja hoiab vormis ning on ka puhkuseks.
Liina Raudvassar

Anti Toplaan
Sündinud 25. juulil 1968. aastal Tallinnas
Õppis usuteaduse instituudis 1989–1997
Ordineeritud 1991. a diakoniks, 1992. a aseõpetajaks ja 1997. a antud õpetaja õigused
1991–1993 Püha ja Mustjala koguduse, 1993. aastast Püha ja 1997. aastast Kuressaare ja ka Püha koguduse õpetaja
Alates 2015 Saarte praostkonna praost
1999. aastast Kuressaare linnavolikogu liige. Linnakodaniku komisjoni esimees ja kultuurikomisjoni aseesimees
Abielus, nelja tütre ja kolme poja isa