Praost Vallsalu: Issand annab tugevuse oma rahvale!

Ülestõusmispühade järgsel teisipäeval toimus Saku kirikus Lääne-Harju praostkonna sinod, kus praostiks valiti tagasi Jüri Vallsalu ja abipraostiks Mihkel Kukk.

Varakevadises päikeses koguneti uude Saku kirikusse, kus sinod algas avajumalateenistusega. Jutluses märkis praost Vallsalu, et „sinod ei ole eneseharijate klubi, vaid on otsustava õigusega kogu kirikus. Tunneme vastutust jumalariigi töö eest siin piirkonnas“. Jutluse aluseks olevast evangeeliumist (Mt 28:16–20) tõi ta esile kolm olulist märksõna: Kristuse meelevald, ristimiskäsk ja õpetamiskohustus. Ta võrdles ülestõusmissündmusest ärakohutatud jüngreid praostkonna 11 vaimulikuga. Ka töötegijate küsimused ja hirmud tunduvad sageli ületamatult suured. „Ometi läksid jüngrid täitma Kristuse käsku. Ometi saadetakse meidki seda ikka ja jälle tegema,“ julgustas Vallsalu.

Pandeemiast taastumine

Lisaks üksmeelsele praosti ja abipraosti valimisele, praosti ja peapiiskopi ettekandele kinnitati mullune tulude-kulude aruanne ja võeti vastu uus eelarve. Kõigi 11 koguduse esindajad said sõna, et esile tuua, mida 2022. aasta tähistama jääb.

Praostkonna muusikatöö osas jagas muusikatöö koordinaator Pille Metsson, et tulenevalt pandeemiast ühist tegevust 2022. aastal ei toimunud, ent kogudustes pole muusikatöö hääbunud ja valmistutakse 2024. aasta vaimulikuks laulupeoks. Rõõmu tuntakse, et praostkonnas on kaks suurt kirikumuusika festivali – Raplas ja Nissis.

Kõige paremini kulgeb praostkonnaülene koostöö lastetöös ja ka pandeemiast ollakse paremini taastunud. Ühine lastelaager sai mullu teoks Talu laagrikeskuses ja ees seisab 2023. aasta lastepäev Järvakandis. Ka tõsteti esile, et praostkonna õpetajad kohtuvad regulaarselt iga kuu esimesel kolmapäeval. Mitmed kogudused tõid esile, et peavad oluliseks ülekiriklikku eestpalvekoguduste projekti. Kõrvu jäi ka, et levinud on väikegruppide tegevus, näiteks Rapla, Saku ja Risti koguduses.

Erakordselt ärev aasta

Tervet 2022. aastat praostkonnas kokku võttes ütles praost Vallsalu, et ühtpidi oli tegu rahuliku tööaastaga, teisalt oli vaimselt ärev ja erakordselt raske: „Venemaa sissetung Ukrainasse võttis ära turvatunde. Tegu on vennatapusõjaga. Ka usulises mõttes.“ Praost lisas, et kõik kogudused on olnud sõjast puudutatud. Ukraina sõjapõgenike majutusteemad ja ka majanduslik toetamine on olnud päevakorral. On tehtud korjandusi, kogutud asju Ukrainasse saatmiseks ja näiteks Risti koguduse ruumides on alalise elupaiga leidnud 19 sõjapõgenikku.

Praost tunnustas, et vaatamata majandussurutisele on kogudused suutnud väheste võimaluste juures ellu viia siiski väga suuri majanduslikke projekte. Eraldi nimetas ta Harju-Madise kiriku torni remonti, Saku kiriku kellade projekti ja Hageri kogudusemaja maaküttele üleviimist. Tagasilöögi, loodetavasti ajutise, on aga saanud Saue koguduse soov oma kirikuhoone ehitada ja muret teeb 2023. aastal esile kerkinud Paldiski koguduse majanduslik olukord.

„Võib-olla on see ainult minu enesetunde küsimus aga koroona-aastad on kirikuellu jätnud oma jälje. Inimesi, kes tunnevad soovi ja vajadust tulla jumalateenistusele ning tunda teiste koguduseliikmetega füüsilist ja vaimset osadust, on vähemaks jäänud. Sedasama on tõdenud ka sõpruskoguduste esindajad,“ kommenteeris praost Vallsalu pandeemiajärgset olukorda ja lisas: „Tulevikku vaadates meenutan EELK kirikukalendris olevat alanud aasta juhtmõtet: Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga (Ps 29:11). Jääb loota, et sõna saab taas kord lihaks!“

Kirik peab olema kõrval

Peapiiskop Urmas Viilma tunnustas oma ettekande alguses eestimaalasi, kes on Saku kiriku ehituseks annetanud rohkem kui 600 000 eurot üle miljoni ulatuva eelarve juures. Ülemkarjane tunnustas ka kogudusi, et on suudetud toetada annetuste, abisaadetistega Ukrainat ja kohapeal sõjapõgenikke. „Oleme suutnud toetamisega vastu pidada üle aasta. See pole kerge! See kurnab, kuigi annab ka jõudu. Tahaksin, et hoiaksime Ukrainat eestpalves, et me ei väsiks,“ rõhutas ta.

Peapiiskop tõstatas ka keskkonnaga ja tehisintellektiga seotud teemad, mida pole kirikus väga palju käsitletud, ja kutsus kogudusi selle üle mõtlema: „Kui robot on viisakam kui inimesed, siis see pole enam naljakas. Ja mida tähendaks, kui tehisintellekt kirjutaks parema jutluse kui vaimulik?“

Peapiiskop pööras ka pilgu teemadele, mis on läbi poliitika meie lauale tõstetud. „See sunnib meid nendega tegelema. Olgu selleks eutanaasia või samasoolistega seotud teemad. See, et sulgeme end ühiskonnale, pole parim valik. Me peame hakkama üksteist kuulama ja looma turvalise keskkonna, et keerulistel teemadel arutleda.“

Ta tõi näiteks Kanada, kus eutanaasia on seadustatud. Luterlik kirik, kuhu meie Toronto Peetri kogudus ka kuulub, on võtnud seisukoha, et kiriku asi on olla inimese kõrval, ükskõik millise valiku ta teeb. Ka meie ülesanne kirikuna on alati olla inimese kõrval tema valikutes, ka tupikutes ja kitsikustes. „Olen küll seisukohal, et peame palliatiivravile keskenduma, aga ükskõik kuhu inimene oma otsustega liigub, meie kirikuna peame olema tema kõrval. “

„Õigus ei jää Jumalal mõistmata. Loeme Jumala sõna, kuulutame seda, mis on õige, aga samal ajal koguneme igal pühapäeval patutunnistuseks altari ette ja tunnistame, et oleme kõik patused. Ma tahaks, et kirik oleks selline, et inimesed tunneks, et me oleme nendega!“ ütles Viilma.

Viilma julgustas enam kaasama noori, võtma riske ja mugavustsoonist välja tulema: „Me ei saa jääda mugavustsooni. Vahel öeldakse, et kirik läheb peavooluga kaasa. Mis juhtub väikeste jõgede ja kõrvalharudega? Need sumbuvad. Me peame olema suures voolus. See ei tähenda kõigega kaasa minemist. Oluline on, et kirik liiguks. Liikumine tähendab, et oleme elus.“

Kätlin Liimets