Positiivsest mõtlemisest

Hea tooni juurde kuulub rõõmsalt tulevikku vaatamine. Sõjaohtu pole, naabrid meid ei ohusta, rahvaste ränne meid ei hirmuta, Lähis-Ida konflikt meid ei puuduta, Euroopa Liidu sisepinged on alati lahendatud, inimesed on head, rahvas on tark, pattu ei ole olemas.
Kuritegevust põhjustavad seadusandluse puudujäägid ja kellegi tegemata kasvatustöö või vähesed vaba aja veetmise võimalused. Surmast me ei kõnele. See on alati erand või õnnetus. Sageli ka arstide saamatus. Elu tuleb vaadata positiivselt. On ju nii palju ilusat ja head. Hingerahu peaks andma optimistlik ellusuhtumine.
Kui seda aga liialt rõhutada, siis liigne optimism tekitab teise äärmuse. Tekivad liikumised, kus püütakse rõhutatult ohtudest rääkida. Objektiivne olukorra analüüs ei suudagi äärmustega konkureerida. Selle tagajärjel tekivad erinevad leerid, kus inimesed ja erakonnad jagatakse headeks ja halbadeks, positiivseteks ja negatiivseteks, progressiivseteks ja tagurlikeks.
Hirmu tundmine on siiski elu loomulik osa. Hirmutunne aitab ohtusid märgata. Meie üldises julgeolekupoliitikas on oletatava vaenlase hirmutamine üks peamine meetod. Me nimetame seda heidutamistaktikaks. Meie sõjaline võimekus peab olema nii suur, et ükski vaenlane ei julgeks meid rünnata, teades, et saab meilt hävitava vastulöögi. Lapsi hoiatame ohtude eest liikluses jne.
Hirmutamine on vaid siis taunitav ja kahjulik, kui räägitakse ohtudest, mida tegelikult ei olegi olemas. Sellist hirmutamist tuleb pidada taunitavaks igasuguses elu korraldamises ja kindlasti ka poliitilises võitluses.
Sama kehtib ka kiitmise kohta. C. S. Lewis küsib, kas kiitmine võib teise inimese ära rikkuda. Ta ise vastab, et kindlasti mitte. Kui me inimest kiidame selle eest, mida ta on teinud, siis on see äärmiselt vajalik ja ülesehitav. Kiitmine rikub teise inimese ära vaid sellisel juhul, kui me kiidame teda selle eest, mida ta ei ole teinud. Siis võib inimene hakata endast rohkem pidama, kui ta tegelikult on.
Ohtudest rääkimine on asjakohane, kui see toetub objektiivsetele asjaoludele. Kuid siin on siiski võimalus, et see tundub hirmutamisena. Ohud ongi hirmuäratavad, kui me ei näe lahendusi, mis meid ohtudest läbi kannavad. Kui lahendusi ei ole, siis peetaksegi paremaks ohtudest vaikida.
Ka vaimulikus elus ei julgeta rääkida oma vigadest ja eksimustest, kui puudub teiste inimeste poolt mõistmine ja an­deksandmine. Kui ühiskond on halastamatu, siis jääb üle vaid oma tegusid kiita ja õigustada, olgu need millised tahes. Süütunnet aga ei saa sellega kinni katta. See jääb alati meie hinge koormama. Süütunnet Jumala ees on samuti võimalik leevendada väitega, et Jumalat ei olegi olemas. Kui sulle tuleb vastu mees, kellele sa oled võlgu ja tagasi maksta ei ole võimalik, siis  saab pöörata kõrvale ja minna teist teed. See, kellele sa võlgu olid, ei tulnudki sulle vastu.
Oleme astunud vaiksesse nädalasse. Selle nädala positiivne sõnum on selles, et elame maailmas, kus valitsevad meie inimeste rikutus, patt, kurjuse jõud ja surm, kuid see kõik ei hukuta meid. Jumal on oma Poja Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi saavutanud võidu patu, kuradi ja surma üle. Kõik see häda ja mure, millest tuleb läbi minna, ei hukuta meid. Jumal tahab anda tulevikku ja lootust.
Lõpuks jäävad valitsema arm ja halastus. Jumala Poja kannatus ja surm näitavad meie elu probleemide suurust. Kuid selles näeme ka Jumala armastust ohtudes ja hukkumisele määratud inimese vastu.
Paulus ütleb, et tema arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Kui meil on midagi tõeliselt väärtuslikku, mida meilt ei suuda röövida kaduvus ja aeg, siis saame olla positiivsed igas olukorras. Positiivne mõtlemine ei ole mitte ainult ilusate mõtete mõlgutamine, vaid tõeliselt millegi positiivse omamine.

 

 

 

 
Joel Luhamets,
piiskop