Positiivsed kogemused

Tänavusel vaimulike konverentsil pidas ühe ettekande Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku vanempastor ja Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant Ago Lilleorg. Oma ettekandes ta tutvustas ja analüüsis kasvavaid kogudusi Eestis. Igal edukal kogudusel on oma lugu ja töömeetodid, kuid küsimus oli selles, kas teised kogudused saaksid nendelt midagi üle võtta ja kas selline edukus on ka järele tehtav. Ettekandja tõi välja palju ühiseid jooni, mida võis märgata kõikide kasvavate koguduste juures. EELKst oli valitud uurimise alusteks kaks kasvavat kogudust: Risti kogudus Harju-Ristilt ja Tartu Ülikooli-Jaani kogudus. Erilisena tõi ettekandja välja nendes kogudustes just nimelt positiivse õhkkonna, koguduseliikmete kaasamise ja koduse tunde loomise koguduses. Kõlama jäi, et palju positiivset, mis nendes kogudustes on, saavad teisedki võtta eeskujuks.
Ettekanne pani mõtlema, et positiivsed kogemused erinevates kogudustes võiksid saada suuremat tähelepanu kogu kirikus. Me ei ole vaesed heade näidete poolest. Kogu konverents oli vaimustatud eelmisel aastal aasta vaimulikuks valitud Karula koguduse õpetaja Enno Tanilase peetud lauakõnest. Olime üllatunud, et meie hulgas on nii osavaid ja vaimukaid kõnemehi. Paljust saab rõõmu tunda, kuid kõike ei saa järele teha. Minu noorusajal üllatas spordimaailma üks jooksumees, kes saavutas hiilgavaid tulemusi jooksu ajal käsi silmade kõrgusel hoides. Mõnedki püüdsid tema meetodit kasutades oma jooksu aegu parandada. Hiljem selgus, et tema käte hoiakus ei olnud midagi, mis võinuks mõjutada jooksja kiirust. Sellisel viisil edukas jooksja oli vaid elukutseline kellassepp.
Siiski olen kindel, et peaks rohkem arvestama nende kiriku töötajate kogemustega, kelle töö on head vilja kandnud. Üheks erakordseks eeskujuks peaks meile olema need kogudused, kes on käivitanud kristlikud koolid. Kindlasti oleks vaja tutvustada Tallinna piiskopliku toomkoguduse, Tallinna Toompea Kaarli koguduse, Tartu Peetri koguduse ja Põlva Maarja koguduse kogemusi. Kristlike koolide tekkimine on äärmiselt oluline. Kahju, kui selline tegevus jääb ainult üksikute koguduste asjaks. Sellest peaks palju laiemalt kõnelema ja selline innustav kogemus võiks puudutada meid palju enam. Peaksime rohkem kuulma ka nende koguduste tegevusest, kes pakuvad lasteaia teenust, samuti nendest, kellel on vanadekodud või kes tegelevad mingi ettevõtlusega või omavad surnuaedu. See nimekiri võiks pikemgi olla.
Kindlasti peaks olema ka mingi foorum, kus meie kiriku suurimate koguduste vaimulikud saavad oma kogemusi jagada. Teame, et mõnigi suur kogudus on kiiresti kahanenud. Samas on ka suuri kogudusi, kus liikmeskond on püsinud või vähemalt kahanemine on olnud minimaalne. Maapiirkondadeski on väga elavaid kogudusi. Suured kogudused ei püsi suurtena iseenesest. Kõiki peaks huvitama, mida neis tehakse ja kuidas asju aetakse, et koguduse liikmeskond jätkuvalt arvukana püsiks. Kunagi valiti linnavalitsuse liikmeteks niinimetatud raevõimelised isikud. Inimesed, kes olid majanduslikult heal järjel. Seda ei tehtud mitte ainult selle pärast, et neile ei peaks palka maksma, vaid ka selle pärast, et kes oma isikliku elu asju oskab hästi majandada ja korraldada, oskab ehk ka ühiseid asju paremini ajada.
Koguduste kasvu aluseks peaks olema aktiivne laste- ja noortetöö. Meil ei olegi väga palju neid kogudusi, kus on jätkuvalt vilgas noorte tegevus ja kus koguduse õpetajad ise palju aega noortetöösse panustavad. Heade kogemuste jagamine oleks kindlasti suur õnnistus kogu meie kirikule.
Kindlasti püütakse igas koguduses midagi teha elu elavdamiseks. Kõike ei suuda kunagi läbi proovida. Vahel oleme ka iseenese tarkuse poolt pimestatud. Tark õpib teiste vigadest, kuid veel enam teiste õnnestumistest. Andku siis Jumal meile tarkust jagada häid kogemusi ja nendest õppust võtta.

 

 

 

Joel Luhamets,
piiskop