Põlvkondade järjepidevus

Hiljutine Eesti Vabariigi 90. sünnipäev on pakkunud palju mõtte- ja kõneainet meie riigi ja rahva ajaloolisest mälust, tänasest identiteedist ning kestmajäämise võimalikkusest tulevikus. Ka sellest, kuidas oleme oma vastuolulise ajaloo tõttu või sellele vaatamata hakkama saanud põlvkondadevahelise järjepidevusega.

Ka kirikuna peaksime sellele tõsiselt mõtlema. Viimasel vaimulike konverentsil Roostal kogesin selgemini kui varem meie kiriku vaimulikkonna ebaühtlust põlvkonniti. Ainuüksi 1970ndatel aastatel sündinud ning ilmselt laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise optimismi laineharjal kirikutööle tulnud vaimulike hulk ületab arvuliselt tervelt kahe aastakümne, 1940ndate ja 1950ndate põlvkonna. Mõlemad moodustavad umbes neljandiku meie vaimulike üldarvust.
Ehmatamapanevalt vähe, ainult neli, on neid noori ordineeritud vaimulikke meie kirikus, kelle sünniaasta algab 1980ndatega. (Andmed EELK teatmikust seisuga aprill 2007.) Tõsi, see põlvkond jõuab veel tulla, kuid arvestades pastoraalseminari järjest vähenevat vastuvõttu ei anna praegused arengud põhjust eriliseks optimismiks. Kas põlvkondade järjepidevus läheb kaduma? Kas kirik jääb püsima?
Nii on küsitud varemgi, eriti sõjajärgsel ajal, kui peaaegu pooled kogudused jäid ilma karjaseta. Isegi mõni eestiaegse kooliga auväärne vaimulik, kellel õnnestus pärast sõda oma tööd jätkata, kaotas sisimas lootuse ja leppis teadmisega, et nende ülesandeks on veel vaid kirikutöö Eestis väärikalt lõpetada. Ometi ka siis, kui kirikusse tulek ei tõotanud mingit perspektiivi, leidus inimesi, kes julgelt selle sammu astusid.
Ma pean seda, valdavalt 1920ndatel sündinud vaimulike põlvkonda kõige imetlusväärsemaks meie kirikus, kuna neil jäi võimalus oma elutöö teha praktiliselt ainult nõukogude ajal. Õnneks nägi enamik neist oma silmaga ära ka paremad ajad.  
Vabariigi aastapäeva eelõhtul lahkus 80 aasta vanuses ajast igavikku üks selle põlvkonna väärikas esindaja René Tasmuth. Suurem osa meie kiriku noorematest ametikandjatest, kes on Usuteaduse Instituudis oma teoloogilise hariduse saanud tema poja Randari käe all, teadis Tasmuth seeniori heal juhul ehk ainult nime järgi. Need aga, kes teda isiklikult tundsid, jäävad teda meenutama väga omanäolise ametivennana.
Pisut enam kui pool sajandit tagasi, kui ma sündisin, oli René Tasmuth minu kodukoguduses Pärnu Eliisabetis abiõpetajaks. Sellest ajast mul isiklikke mälestusi palju pole, sest olin veel liiga väike, kui ta juba Pärnust lahkus. Küll aga olen kuulnud neid teistelt, ka oma pere liikmetelt. Kui ma hiljem sattusin oma vaimulikutööd Tallinna Kaarlis alustama, olin abiõpetajaks Tasmuthi kodukoguduses. Tänu ühes praostkonnas töötamisele oli meil küllalt palju ka isiklikke kokkupuuteid.
Olen viimasel ajal mõelnud sellele, mis oli René Tasmut-hi fenomen? Esiteks oli ta kuldsuu, kelle jutlused olid väga haaravad ning oma aja kohta ka ülimalt julged. Teiseks oli Tasmuth fenomenaalse mäluga mees, kes kunagi oma jutlusi üles ei kirjutanud. Ometi ei valgunud need liiga laiali, vaid jäid teema raamidesse. Kirjanduslikke näiteid kasutades võis ta peast tsiteerida terveid novelle.
Olen tagantjärele kuulnud, et viiekümnendate teine pool ja kuuekümnendate algus oli Pärnus kirikuskäimise poolest üks kõige elavamaid perioode. Oma osa selles oli kindlasti Tasmuthi isiksusel. Tean, et paljud haritlased, eriti kooliõpetajad, julgesid ka intensiivistunud kirikuvastasele kampaaniale vaatamata pühapäeviti teda kirikusse kuulama minna. Hiljemgi, kui René Tasmuth Nõmme Rahu koguduse filiaali õpetajana oli samal ajal Tallinna praostkonna mitteametlikuks vikaariks ja pidi sageli pealinna kirikutes jutlustama, tuldi teda ka kaugemalt kuulama. Tean juhuseid, kus isegi sõit Tallinna võeti ette ainuüksi sellepärast, et Tasmuthi jutlust kuulata.
Tema matusepäeval, 27. veebruaril Kaarli kirikus mõtlesin põlvkondade järjepidevusele ja solidaarsusele. Pisut kurvaks tegi, kui 57 aastat töötanud vaimuliku puusärgi juurde oli raske isegi ühte ametivendade auvalvet panna, kuigi ärasaatmine ei olnud nädalavahetusel.
Mäletan seda ilusat tava, et vaimuliku matusele tulid vähemalt oma praostkonna ametikandjad kõik kohale. Kes said, ka kaugemalt ja ikka ametirõivas. See oli siis ja võiks olla jätkuvalt tunnistuseks, et me oleme vaimulikena solidaarsed ja hindame väärikalt oma eelkäijaid.
Ametivend René Tasmuthile ütlen aga nägemiseni ülestõusmises!

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees