Põltsamaa õpetaja tegi lehte

Eesti Kiriku intervjuu Joel Luhametsaga, vastutav toimetaja 16. veebruar 1990 – 1. juuni 1992
1989. aastal asus õpetaja Joel Luhamets Saaremaalt taas mandrile ja ta määrati teenima Põltsamaa kogudust. Kirikuvalitsuses küpsenud mõte tuua taas lugejateni ajaleht Eesti Kirik sai teoks samal ajal. Lehe vastutavaks toimetajaks kinnitati peapiiskop Kuno Pajula kinnituskirjaga 16. veebruarist 1990. a Joel Luhamets. Esimene lehenumber tiraaziga 20 000 nägi ilmavalgust 4. märtsil 1990.
Miks valiti lehe etteotsa just sind?
Ma ei tea seda. Tiit Salumäe oli teinud konsistooriumis sellekohase ettepaneku ja see kiideti heaks. Võibolla oli neil selline ekslik arusaam ja arvati, et ma olen tublim. Ja ega minu ametit ka nii kõlavalt kutsutud, olin pigem Põltsamaa õpetaja, kes käis Tartus lehte tegemas.
Eeldaks, et valiku langetamiseks oli mingi alus. Missugused kogemused sul olid?
Ajakirjanduse vallas vähemalt mitte mingisuguseid. Olin läinud 1. novembril Põltsamaale ja otsus asuda vastutava toimetaja kohale sündis kunagi detsembri alul. Võin praegu tagantjärele öelda, et praktiliselt osutus see võimalikuks, kuna Herbert Kuurme jäi aktiivselt kogudusse tööle. Olin seetõttu palju vabam; kuigi Põltsamaa kogudus oli suur, jäi rohkem aega tegeleda koguduseväliste asjadega.
Minu valikut ei ole mulle keegi põhjendanud. Aga tol ajal valitses suhtumine, et küll saame hakkama. Kõik oli keelatud ja oli kange tahtmine teha. Ega me teadnud, kas saame hakkama või mitte. Ma ei kujutanud ka ette, mida tähendab lehte teha.
Millest alustasid?
Esiteks tuli saada luba. Loa ka EKP keskkomiteest ja kuskilt veel saime, üldiselt oldi juba leebed ja asjaajamine oli üsna formaalne.
Kuidas sa kaastöölisi leidsid?
Kuulutasin paaris lehes, et otsime kaastöölisi. Esimese korraga tuli välja Olev Türn, keda mäletan. Temal oli mõni tuttav, kes hakkas kujundusega tegelema, aga pilt oli üsna segane. Rääkisin Heimar Lengiga, käisin ajakirjanike liidus nõu küsimas – kõik olid hästi põnevil ja suhtumine oli positiivne.
Esimese hooga tuli kohale kadunud Priskilla Mändmets, ka üks fotograaf. Aga Olev Türnil oli fotograaf Malev Toom vana hea tuttav, nii tegime lepingu Maleviga. Soome kiriku rootsikeelse ajalehe Kyrkpresseni peatoimetaja Olav S. Melin tõi paar fotoaparaati, need olid tol ajal korralikud aparaadid. Malevil olid omad riistad, hiljem muretsesime talle ühe juurde, see teeniski tükk aega tema käes.
Veel tuli Inga Raitar, natuke hiljem Anneli Sihvart. Panime aja maha, et esimene number ilmub 4. märtsiks 1990. Esimene koosolek toimus Avo Üpruse ema Anne Schotteri korteris Tartus Poe tänavas.
Kuidas toimis lehe tehniline pool?
Tartus käsikirjad toimetati ja siis läksid need Viljandisse, kus Sakala ajakirjanik Helgi Kaldma tegi korrektuuri ja ladus sisse. Tekstid prinditi A4 suurusele kilele, lõigati välja, kleebiti paksule kilele ja trükiti Viljandis. Nii käis terve esimene aasta. Siis ilmus leht kaks korda kuus. Probleeme oli paberiga, sellest oli tol korral suur puudus. Saime paberit Viljandist, ka Olev Türn muretses mingil määral.
Elu arenedes saime juba Postimehega kokkuleppele, et nad on valmis meid toetama. Nende juures laoti ja loeti korrektuuri. Meil arvuteid esialgu ei olnud. Ka Postimehes laoti tekstid arvutisse ja lehekülgi prinditi kilede peale. Fotosid tehti eraldi ülikooli vastas Heidemanni trükikojas. Tartus panime alul lehte kokku Tähe tänavas ülikooli füüsikaosakonna keldris, siis saime endale ruumid Aleksandri tänavale.
Trükikoda Kroonpress alustas tööd jaanuaris 1991, olime seal esimesed kliendid. Alul masinad ei käivitunud korralikult, käisime ise trükikojas abiks. 1991. aastaks käis kogu protsess juba täie hooga Tartus.
Kas sulle meenub sellest ajast midagi lõbusat?
Kõige lõbusam lugu oli paberiga. Seda sai hangitud siit ja sealt. Siis tutvustas keegi mingit Pihkva ärimeest, kes lubas meile Petrozavodskist muretseda vagunitäie paberit. Sai kõik kokku lepitud, aga siis ei lastud vagunit enam Venemaa poolelt üle piiri. Riigikord hakkas muutuma. Aga ärimees jäi oma sõna juurde ja tõi paberi Petrozavodskist Pihkvasse, laadis selle kahele suurele puldankattega veoautole ja tõi paberi Tartusse.
Ühtki kirjalikku lepingut polnud, oli ainult kokkulepe, et pool summast maksame Soome markades ja pool rublades. See oli võrdlemisi rubla-aja lõpus. Laadisime koormad maha ja hakkasime arveldama.
Olin konsistooriumist raha kokku korjanud, rahatähed olid kirikus võrdlemisi väikesed. Markasid oli mõistlikus koguses, aga rublasid neli kilekotitäit. Kui maksma hakkasin, lugesin margad ära ja ütlesin, et siin on rublad. Mispeale ärimees ütles vaid, et ahah. «Üks, kaks, kolm, neli,» ja läks. Sellest paberist jätkus paariks aastaks. Postimees oli lahke ja võttis paberi oma lattu hoiule ning trükkis ise ka meie paberile.
Kas selles, et leht ilmus palvepäeva eel, oli midagi sümboolset?
Ei olnud. Leppisime Kaarli kirikus varem kokku, et viime esimese tiraazi kiriku altarisse õnnistada. Oma õnnistuse andsid peale minu Evald Saag ja Mihkel Kukk. Saime lehed mõni päev varem trükist kätte ja andsime Soome külalistele kaasa. Nad said Soomes näidata, et vaadake, see on homne leht.
Esimeses juhtkirjas oled kirjutanud, et «palvetades seda lehte loetaks, küllap nii saab Jumal meie südamete vastu kõnelda». Kuidas lehte loeti?
Siis ei oldud üksteise suhtes nii kriitilised, hoiak oli positiivne. Kirikuvalitsust küll kritiseeriti, aga see ei olnud avalik. Paha asi oli kui õnnetus, mida taheti kiiremini seljataha jätta. Mõte oli ikkagi, et leht oleks kirikurahva ühteliitja, informeerija, vaimuliku hingekosutusliku sõnumi edasiandja. Lehe kaudu püüti teha kuulutuslikku tööd nendele, kes kirikus ei käinud.
Mida leht kirjutas, seda võeti tõsiselt, see oli kõva sõna. Tänapäeval võib välja anda ja kirjutada mida iganes – keegi ei võta tõsiselt. Lehe taust oli teine, on tunne, et lehel oli suurem väärtus. Kirjutatud sõnasse oli üldse teistsugune suhtumine.
Kirjutasid, et lehe eesmärgid on teada «kirikuelu igakülgne valgustamine, rahva vaimse allakäigu peatamine, inimlike väärtuste ausse tõstmine jumalasõna abil». Kas see õnnestus?
Leht on kõikide nende asjade heaks olnud, aga missugune on mõju olnud, on ise asi. Lehe hind oli alul 35 kopikat – see oli väga kallis leht. Aga lehte osta ei olnud keeruline. Igasuguseid lehti taheti ja osteti. Seega oli lootus, et lehe mõju on laiem, suurem. Aga kohe hakkas kõik kallinema, samas aga ilmuma tohutu valik igasugu väljaandeid.
Sellega ei olnud lehe levik selline, nagu olnuks pool aastat varem. Aeg muutus kiiresti. Lehele jäi ruum ja paik, kus ta tegutsema pidi, järjest kitsamaks, mõju jäi väiksemaks. Aga nagu näha, on ta omandanud oma kindla koha.
Minu jaoks on ta olnud tähtis ka statistika ja aruandluse seisukohast ja ajaloolisest aspektist. Lehest saame parema pildi mingist ajast kui kiriku aruannetest. Ta on parim aruandluse vorm, on elavam. Tol korral polnud kahtlust – kui võimalust on, tuleb teha ja tahetud oli kogu aeg. Tegime nii hästi, nagu mõistsime.
Mis tundub tagantjärele kõige raskem?
Raske oli kirjutajaid leida. Selgus, et selle töö jaoks ei ole ajakirjanikke, professionaalid olid saanud poliitilise õpetuse. Enne, kui tulid uue põlvkonna inimesed, kes alles õppisid, näiteks Anneli Sihvart. Avo Üprus kirjutas, aga oli rohkem luuletaja ja tal hakkas tulema uus huvi seoses kriminaaltööga. Tema energia kandus mujale. Enn Auksmann proovis mõnda aega kätt. Guido-Roland Raudver oli ajakirjandusmees.
Aga kaastöölistena tahan veel meenutada Ia Mihkelsit, kes oli tegelikult sekretär-asjaajaja, aga tegi soome keelest tõlkeid. Raamatupidaja oli Asta Ehastu, siis tuli Evi Kokk sekretäriks, oli veel üks armas «vaimukene», nimi vist Kepp, tema saime päranduseks Postimehest.
Nimelt saime sealt arvuti kasutada, aga kuna neil tuli ladujaid koondada ja et mitte koondamistasu maksta, tuli ta meile üle. Tuli koos arvutiga – see oli lepingu osa. Abimehi oli palju, aga ajakirjanduse pool oli nõrk.
Lehest saab teada, et ülikooli ajakirjanduskateedri õppejõud Tiit Hennoste käis lehte hindamas.
Arvan, et ta tuli ja nõu ka jagas, seda oli vaja igal tasandil – nii sisu kui ka väljanägemise kohalt. Lehe joonistas pikka aega kokku Malev Toom, tegi maketi paberi peal ette. Tema vaatas visuaalselt, et silmale ilus oleks. Kuidagi püüdsime lugusid teemade kaupa jagada, aga otsimine käis kaua.
Mina olin küll juht, aga käisin päeva-kaks Tartus, muidu olin Põltsamaal. Olev Türnil olid omad probleemid, vahel kadus ta ära.
Tolleaegseid lehti lugedes hakkas silma, et palju materjali oli Välis-Eestist. Kuidas toimis suhe välisilmaga?
Kirjavahetus oli tihe. Lootus oli lehte sinnapoole müüa. Esialgu oli postikulu väike ja kui kroonides või markades tasuda, siis oli see soodus. Ühe mõttena käis läbi ka ajaleht Torontos ilmuva Eesti Kirikuga ühte liita.
Omaette küsimus oli, kuidas välismaale tellimus vormistada, sest ametliku kursiga oleks valuutat kätte saanud väga vähe. Siis avasime Helsingis Kansalisosalispankkis pangaarve ja välistellimuse eest läks raha kõik sinna. Nii tõin taskus sealt pangast raha. See oli suur tugi. Oma nõuannetega tuli appi Ritva Rasila Kotimaast. Tõin tema käest fotosid. Need olid parema kvaliteediga, ka oli neil kasutada meeleolufotosid, mida meil tol ajal ei olnud.
Magusam pool kogu tegemisest oli 1991. a veebruaris toimunud Kirikute Maailmanõukogu (KMN) assamblee Austraalias Canberras. Tol korral finantseeris KMN 5–6 Ida-Euroopa ajakirjaniku osavõtu ja nii käisin mina Canberras ametlikult akrediteeritud ajakirjanikuna. Oletasin, et sõidu taga oli Ritva Rasila toetus. Sündmust tuli mul ette-taha kajastada, esitada kajastuste aruandlus.
H. B. Rahamägi oli 1924. ilmuma hakanud Eesti Kiriku esimene peatoimetaja ja hiljem peapiiskop. Ka sinu puhul võib ajalugu korduda.
Peapiiskopi kandidaadiks võin ma olla ainult sellepärast, et vastan formaalsetele nõudmistele, aga ma ei pea ennast kandidaadiks. Oleme Rahamäega mõlemad olnud Kaarma koguduse õpetajad ja Eesti Kiriku toimetajad, aga seda on liiga vähe selleks, et olla peapiiskop.
Intervjueeris Rita Pokk

Joel Luhamets
Sündinud 19.03.1952 Antslas.
Lõpetanud Antsla keskkooli,
TPI elektriinsenerina 1975,
UI 1987.
Ordineeritud 06.09.1978.
1978–1989 Kuressaare kog õp,
1989–1997 Põltsamaa kog õp,
1997– Tartu Pauluse kog õp.
1991–1997 Viljandi praost,
1998– Tartu praost ja
1990– konsistooriumi assessor.

Abiellunud 1977 Tiina Luhametsaga, peres kasvab kolm last.