Sõna «agricola» tähendab põllumeest, kes ilma ja aegu trotsides käib lageda taeva all, mõeldes homse peale ja oodates sellest midagi head. Christian Agricola oli Tallinna piiskop, nagu tema isa oli olnud Soomes Turu piiskop.

Sügis

Neid oli näha juba varem – võõra näoga inimesi, kes hämmastunult vaatasid kõike seda, mis meile normaalne. Palju vähem oli näha neid, keda olime näinud iga päev – tuttavad näod – kuhu nad kadusid?

Sügis algas ja Agricola vaatas oma põlde, oma pärandit igavesest ajast. Kas on olemas midagi igavest või on igavesele järsult piirid pandud? Ja kirikute tornides oli rist või kukk, müürid olid valgendatud, orel mängis ja rahvas laulis raamatutest, nagu ikka on tavaks olnud. Ristiti, leeritati, maeti ja vahel laulatati ka.

Tõldade rautatud rattad krigisesid vastu sillutist nii, et peenike tolm kattis teeääred.

Sügisõhtu on lühike. Pimedus katab maastiku – sööb valguse ära. Must taevas, võimas tuul, lained peksmas paekivirannikut. Aga veel põlesid majakatuled. Veel roolis loots laevu kindla käega sadamatesse – riigivapp mütsi ees säramas, kui laternavalgus peale sattus.

Agricola tunnetas midagi ebamääraselt halba. Kõik pidi korras olema. Kõik oli ju hästi – nii nad ütlesid. Ei jõua inimene kõike mõelda. Aga surnuaiapühaks teeme hauaplatsid korda – tänutäheks esiisadele, kes tahtsid paremat tulevikku pärandada.

Saak sai koristatud, vili pekstud, aitade uksed on kinni, aga mitte lukus. Millepärast lukustada? Kõik siin ju teavad, et see on minu, vähemalt peremärgi järgi, kui muidu mitte.

Sügis edenes. Läks külmaks. Rahutus hõlmas oma kareda mantli all kõike, mis hõlmata lasi. Kas majakatuled põlevad veel? Kas loots ikka veel roolib? Kas kusagil veel vanaema õpetab lastelastele katekismuse palveid?

Sügis sai sügavamaks. Missugune talv tuleb? Julgeb mõeldagi – pimeduses?

Talv

Põllumehe poeg on teel. Ta rändab oma isa kõrval. Agricola ei märka, et isa on muredest looka vajumas. Kui poeg vaatab isa poole, ajab mees ennast sirgu ja naeratab, ning väike tulevane põllumees saab muretult vaadata Maarjamaa kirikute suurust, seda, kuidas pühad kojad on rahvast tulvil – neid, kes tagasi tulnud külmalt maalt, ja neidki, keda ei viidud.

Talves on ilusaid värve – vist on nii, et valeva lume ja kauakestva külma taustal märkad värve ja soojust enam kui see, kes elab pidevas suves. Talveöös on hääledki teistsugused kui suvehommikus. Õpid rõõmu tundma ka vähesest, oled tänulik ka piskust. Hea meel, et elu sees, et külm pole ära võtnud ja paljud nendest, kes armsad, on veel sinu kõrval.

Kas pole kummaline, et külvamisele seatakse piirid?

Nemad, kes muutsid suve sügiseks ja sügise talveks, võtsid ära kõik põllud ja keelasid põllumeestel müüridega piiratud aedadest oma külvivakkadega välja minna. Jäi veel loota ja oodata imet, et põllud julgeksid tulla külvajate juurde. See, kes oli külvajad teele saatnud, oli soovinud, et nad läheksid kogu maailma. Siin, kesk sügavat talve hoiatati: kui lähete müüride vahelt, saadame teid sinna, kus enamik ei jõua kevadet ära oodata. Aegamisi hakkasid paljud arvama, et kui sellel maal talve järel üldse midagi tuleb, siis on see vaid mõni veidi eelmisest erinev talv.

Vaid mõnes päikeselaigus püüdsid siinsed põllumehed talve trotsides midagi külvata. Inimene võib harjuda kõigega. Isegi selle talvega. Agricola oli aianurka istutanud kummalisi taimi. Ta lasi oma aias kasvada ka selliseid, mida vanad põllumehed oleksid umbrohu pähe välja kitkunud, aga temal oli sellel talvisel taimevaesel ajal rõõmu ka nendest.   

Kui ometi tuleksid soojemad ajad! Maa on nii sügavalt külmunud ja üksikutesse päikeselaikudesse püüavad keelajad külvata umbrohuseemneid. Mis saab põldudest? Keegi ütles, et me peaksime minema kogu maailma, aga piirid on ees. Vaid see siin ongi kogu maailm – meie maailm, kus meil on täita oma ülesanne. Murelike põllumeeste maailm.

Kevad

Ime! Vähesed julgesid siia veel kevadet oodata. Oodati soojemaid talveilmu, oodati lumikellukesi sinna, kust päike lume sulatab, oodati kõike muud, aga kevadet ei oodanud enam paljud. Kevadet polnud ju ühegi viisaastaku plaanis. Ja ikkagi ta tuli!

Mõni põllumees komberdas, mõni tormas välja ega suutnud uskuda seda, mis avanes nende silmade ees – nii suured põllud ootamas külvi! Nii palju ilusaid võimalusi!

Agricola vaatas seda kõike ja mõtles oma isale ning temaski tõusis julgus asuda etteotsa. Nii nagu ta kandis isa nime, oli ta äkki valmis kandma ka samu koormaid, mida oli kandnud isa. Agicolal olid ilusad unistused.

Ta nägi oma silmade ees lainetavaid viljavälju, nägi põllumehi, kes külvama minnes ristavad põllu veeres oma karedad käed ja paluvad Taevaisa õnnistust tööle. Ta nägi oma vaimusilmas, kuidas ausad ja oma tööd armastavad põllumehed annavad endast selles imelises kevades kõik.

Küll ta kurvastas, kui käis vaatamas mõnd külvatud põldu, kuhu head vilja hooletult ja kiirustades peale oli visatud. Küll ta rõõmustas, kui nägi sügavatesse vagudesse külvatud seemnetest tõusvaid võrseid heade põllumeeste põldudel. Agricola oli õnnelik ja õnnetu. Ta püüdis mitte välja näidata seda, mida tundis. Mõnel harval hetkel taipas keegi midagi tema valudest ja õnnest, sellest, et temagi on inimene, kes saab haiget ja tunneb ääretut rõõmu. Peagi ta taipas, et kõik ilusad unistused ei saagi täituda. Liiga kaua oli olnud talv ja maa oli kohati liig sügavalt külmunud või umbrohtu pilgeni täis.

Ta nägi väsinud põllumehi, nägi neidki, kes olid kõike muud kui põllumehed, aga ometi askeldasid ja loopisid kõveratesse vagudesse läbisegi vilja- ja umbrohuseemneid. Õnneks oli viimaseid vähem kui neid, kes külvasid südame ja tarkusega, ning Agricola võis seista ilusate põldude ees ja rõõmu tunda sellest, et ta on kord otsustanud astuda oma isa jälgedes. Kui kauakestnud kurnava talve järel tuli kevad, siis võib ju oodata ka suvesoojust ja vihma. 

Suvi

Suvi võlub meid oma mitmekesisusega. Kõike on, kõigile jätkub, igaühele midagi.

Agricolale on suvi töötõsine aeg. Külv toimus kevadel. Õnnistusega, kindla lootusega et, kas siiski… Praegu vaatab ta jälle taevasse. Kuulab ilmateadet. Kas varsti saaks midagi alustada? On kuiv. Vihma ei ole kaua aega sadanud. Roheline muutub kollaseks. Kõik kuivab ära. Närtsib.

See, mis juba hakkas kasvama, paistab surevat. Juured olid küll mullas, aga mitte sügavalt. Nad olid nii haprad veel. Taimekesed. Isegi muld vajaks vihma, et ära anda seda, mis tähtis. Kurb on vaadata pungi, mis kukuvad, lilli, mis öökaste abil püüavad välja näha lillede moodi.

Nad räägivad, et enam pole vaja nii palju põllumajandust, et saab hakkama ka ilma, et mujalt saab odavalt sisse tuua kõike, mida on vaja. Kunstlilled, mis pole kunagi elanud, kaunistavad isegi esivanemate kalmusid, aga õnneks mitte veel kõiki.

Seda kõike on halb vaadata. Kas tegime midagi valesti, et nii kehvasti läks? Agricola ohkab ja otsustab surnuaiale minna. Seal on vähemalt rahulik tunne igivanade põlispuude all, kus puhatakse rahus. Lilled seal vajavad vett. Mõni tuttav tuleb vastu ka, nii et saab paar sõna vahetada. Rasketel aegadel on hea, et on olemas keegi, kes viitsib kuulata ja oma arvamust öelda.

Taevas on märkamatult pilve kiskunud. Surnuaiaväravast sisenedes on juba esimesi vihmapiisku tunda. Tundub, et hellalt. Agricola seisab ja saab märjaks, aga ta ei suuda muud teha, kui tänulikkusega vaadata seda, mis juhtub ta ümber. Elu taastav vihm. Ja just tänasel päeval, pärast pikka ja kuiva nädalat. Kas kõik ärkab ellu? Kas sünnib suvine ime?

Ja majakatuled põlevad veel.

Ja loots roolib laeva kindla käega sadamasse.

Ja ikka veel püüab mõni õpetada katekismuse palveid: Meie täname Sind, Issand Jumal ja Isa, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kõigi Sinu heategude eest, kes Sina elad ja valitsed igavesti. Aamen.

Mårten Andersson ja Jaan Tammsalu