Pildikesi Võrumaalt

Viimastel nädalatel Lõuna-Eestisse sattunule võis jääda eksitav mulje, et sõda on kohe-kohe algamas, käimas või lõppemas. Eks suuresti toitsid seda kujutelma ka kõhedusttekitavad välisuudised lähivälismaa sündmustest. Muidugi, tänu tõhusale selgitustööle oli avalikkus piisavalt informeeritud 11. korda toimuvast igakevadisest kaitseväe lahingõppusest Kevadtorm, et mitte asjata paanikasse sattuda.
Üksnes talukoertel oli raske katsumus leppida võsas roomavate laigulistes kostüümides kaitseväelastega, kelle suhtes peremees keelas igasuguse vägivalla. Koeraarule jäigi arusaamatuks, miks inimene neid oma territooriumile lubab, janukustutust pakub ja laupäeval saunagi kutsub. Põlvamaa võttis südamlikult vastu Briti printsi Harry, kelle helikopter riikliku visiidi käigus Kase talu maadel maandus.
Võru praostkonna sinodikoosolekule sõites tulid Karilatsi kohal maanteemuuseumi sõitvaid kooliõpilasi nähes meelde Hando Runneli murderead: Kui ma Tartost Põlva lätsi, tii pääl oll kari latsi. Võrust edasi Roosa sõites sattusin Sänna kohal sõjaväeautode ahelasse. Kuuseokstega «dekoreeritud» militaarveokid liikusid mõõdukas tempos ja meenutasid kangesti hiiglaslikke tarnamättaid. Selle kandi küngasmaastikule igati sobivad «mättakesed» tõid omakorda meelde Edgar Valteri loodud pokud, kes Võrumaal kõigiti omaks võetud.
Sinodikoosolekul nimetas Rõuge õpetaja, Kaitseliidu kap­lan Mait Mölder Võrumaa inimeste sõjakat loomust. Riikliku ohu korral ei jää nad valget laeva ootama, vaid asuvad ise oma koda, peret ja isamaad kaitsma. Ehk seletab see, miks reedel lõppev Kevadtorm kohalikes vastumeelsuse asemel heatahtlikku kaasaelamist tekitas.
Liina Raudvassar