Piiskopid on ametisse seatud

Pärast peapiiskopi valimisi möödunud aasta lõpus on meie kiriku juhtimises tehtud mitmeid muudatusi. Uued praostid on valitud ametisse Viru, Võru, Tartu, Lääne ja Saarte praostkonnas. Kirikuvalitsuses on kaks ilmikliiget ja kirikuvalitsuse koosseis on kahe liikme võrra kasvanud, sest ametisse seati kaks uut piiskoppi.
Aeg näitab, kuidas elu edasi läheb, kuid esimesed muljed on juba olemas. Aasta algas õpetajate konverentsiga, millele järgnes Urmas Viilma piiskopiks pühitsemine ja EELK peapiiskopi ametisse seadmine. Siis tulid piiskoppide pühitsemised ja ametisseseadmised Haapsalus ja Tartus. Esimese poolaasta sees on olnud viis jumalateenistust, millest on osa võtnud suur osa meie kiriku vaimulikest. Need ühised jumalateenistused on olnud selle aasta kõige erilisem osa. Ootaksin rõõmuga, kui tuleks veel palju selliseid jumalateenistusi, kus osaleb ja teenib kaasa suur hulk vaimulikke.
Minu enda jaoks oli eriline ka see, et pärast piiskopiametisse seadmist Tartus võisin oma teenistust alustada osalemisega Antsla palvela aastapäeval. Antsla palvemaja on Urvaste koguduse filiaal. See on maja, kus ma olen sündinud ja elanud neljanda eluaastani. See on paik, kus mind ristiti. Selles palvemajas viibisin igal pühapäeval jumalateenistusel oma elu esimesed 18 aastat, kuni ülikooli minekuni. Selles palvemajas teenisid täiskohaga vabatahtlikena mu vanemad. Ema hoidis palvemaja korras ja laulis. Isa pidas seal jumalateenistusi üle 50 aasta, olles nii jutlustaja, harmooniumimängija kui ka koorijuht. Algul teenis isa jutlustajana ja hiljem õpetajana. Ema elurännak lõppes selle palvemaja ukse ees, kui ta tuli palvemajja jumalateenistuseks uksi avama. Selles paigas võisin ma nüüd seista piiskopina, jutlustades ja õnnistades oma uut töölõiku alustades. Palvemaja oli rahvast täis. Just nii, nagu ma mäletasin lapsepõlvest. Esimesed muljed on olnud väga erilised.
Eks ole ka lõbusamaid hetki. Mu tütar Eva-Liisa küsis minult: «Mida see piiskopiamet endast kujutab?» Kimbatuses vastasin talle, et see on nagu Jumal. Tuleb vaid olla ja teised peavad uskuma, et piiskop on olemas. Algul tundus, et tegin rumala nalja, kuid siis taipasin, et olla olemas ongi kõige tähtsam. Jumala nimigi on Ma Olen. «Mina olen» oli ka Jeesuse jaoks tunnussõna.
Teadmine, et on olemas keegi, kellega saab jagada nii rõõmud kui ka mured, on suure jõu allikas. Teadmist, et me oleme üks Jumala perekond, üks kirik, peaks piiskopiamet väljendama. Vaimuliku töö sisaldab üsna palju sellist, mida koguduse liikmetel on raske mõista. Mida tunneb pühapäeva õhtul koguduse õpetaja, kui ta jutlus ebaõnnestus? Mida tunneb koguduse õpetaja, kui aastatepikkuse töö järel oodatud vilju ei ole näha? Kui palju sellest aru saadakse? Vaimulikena me küll teame, et vaevanägemine Issandas ei ole asjata, kuid oma tunnetest on ikka raske üle saada. Muidugi on ka rõõmud, mida oleks vaja jagada kellegagi, kes sellest suudaks aru saada. Nüüd oleks vaja, et piiskop oleks olemas.
Uus kogemus on ilmselt seegi, et piiskoppe on rohkem kui üks või kaks. Ka peapiiskop vajab tuge. Tema kätte koonduvad kõik lahendamist nõudvad küsimused. Vajadused on suuremad kui võimalused. Tema seisukohti ootavad nii usklikud kui uskmatud.
Mäletan, et ühe varasema peapiiskopi valimise järel ütlesid vastvalitud peapiiskopile ametivennad Soomest: «Nüüd oled sa üksi!» Tippjuhid võivad kergesti jääda üksi. Neilt oodatakse palju ja küllap ka arvustatakse neid erineval viisil. Kirikuelu on hästi korraldatud siis, kui keegi ei peaks jääma üksi. Selles on kiriku tugevus selles maailmas. Maailmas, mille kohta Jeesus ütles, et ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. Selles osaduses saab kogetavaks Jeesuse tõotus: «Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani!»
Õnnistagu Issand kõiki, kes jumalariigi põllul on käe adra külge pannud.

 

 

 
 
 
 
Joel Luhamets,
piiskop