Piiskop Einar Soone: eelkõige tuleb olla inimene

Istume piiskop Einar Soone (69) tagasihoidlikult sisustatud hommikuhämaras kabinetis, akende taga sajad uudishimulikud turistid vanalinna imetlemas, aeg-ajalt löövad kirikukellad, kaikuvad hääled. Äsja on lõppenud konsistooriumis nädalat alustav palvus.

Vestluses meenutab piiskop aastatetagust retke perega Peipsile: „Taevast üks pool oli hele, nõnda et päike kohe välja tulemas, ja teine pool täiesti süsimust. Sõitsime päris pikalt täpselt joone all, tagasi Emajõe suudmest Mustvee poole. Natuke saime ka vihma, aga kui kaldale jõudsime, hakkas kohutavat paduvihma sadama. Ilmselt olime ikkagi valge poole peal. See oli kummaline kogemus.“ Küllap on paljud minuga nõus, et pikki aastaid koguduseõpetaja ja piiskopina kirikut teenides on piiskop Soone suutnud nagu sellel retkel ka meie kirikut Jumala abiga hoida helgema poole peal. Oleme selle eest tänulikud talle ja Jumalale.

Tähistad 26. septembril 70. sünnipäeva ja siirdud emerituuri. Kuidas on plaan seda tähistada?
Ei ole oluliseks pidanud oma isiklikku sünnipäeva, olgu see siis ümmargusem või kandilisem. Nõustusin lühikese tänuteenistusega, on hea võimalus sõpradega kokku saada.

Millised on tulevikuplaanid?
Väga tubli noorem põlvkond on peale kasvamas, kes on paremini kohanenud muutunud ajastuga. Arvan, et nad saavad efektiivsemalt, nii füüsiliselt kui ka vaimselt edasi viia kiriku tegevust. Meetodid on erinevad, kuigi jah, Jumala sõna ja Jumal on seesama.
Hetkel olen lubanud, et veel aasta juhin pastoraalseminari. Eks siis vaata edasi. Palju oleneb tervisest.

Mulle tundub, et vanema vaimulike generatsiooni olemasolu ja tegusus, ka vaimuliku isa tasand, on midagi, mida kirik ikka vajab.
Eks siin on kaks poolt. Olen ka ise õnnelik, et mul on olnud noorena võimalus vanema generatsiooni vaimulikega suhelda. Jälje jätsid loomulikult õppejõud. Olgu siis suurepärane suhtleja Elmar Salumaa või elukogemusi jagav Evald Saag. Viimane ka ristis mind ja ühe kandi inimestena oli meil perekondlik side. Väga põhjalik ja küllaltki range õppimise suhtes oli kirikuloolane Hillar Põld. Autoriteetsed juhendajad olid Jaan Kiivit sen ja Herbert Kuurme.
Viru praostkonnas teenides oli sõbralik nõuandja Narva koguduse õpetaja Elmar Kull. Ta oli ka 70aastaselt sädeleva loomuga. Hiljem olen mõistnud, kui väärtuslikud olid tema lühikommentaarid eluseikadele. Praostkonnast nimetaksin veel Voldemar Kuljust ja Otto Tallinna. Eakaaslastest olid olulised Einar Laigna ja Vello Salum. Ka Tiit Salumäe ja Andres Põderiga suhtlesin lähemalt.
Õppimise ajal korraldas Villem Raam ekskursioone. Käisime näiteks Saaremaal Toomas Pauli juures. Jüri Bärg oli väga omanäoline vaimulik. Lõuna-Eestist tundsin inimesi vähem, kahjuks. Need eredad isiksused näitavad, et Eesti vaimulike töötegijate isikkoosseis oli ääretult põnev ja mitmekesine.

Valamo kloostris elanud isa Joann ütleb, et pääsemine koosneb paljudest nõuküsimistest, aga mitte paljude käest. Küllap noor inimene kogub käsnana õpetajate tarkust ja kogemusi. Millised nõuanded jäid aja möödudes esiplaanile?
(Jääb mõtlikuks – K. L.) Kindlasti tolleaegne elu kirikus ja ühiskonnas vajas sisemist refleksiooni, kuidas toime tulla. Mitte materiaalselt – polnud ju palju võimalusi midagi ette võtta, aga siiski ka kirikuid remonditi. Ent öeldi ka, et see on „väline värk“ ning rõhk oli sisemisel ehk vaimulikul tegevusel ja usul.
Väga huvitav kogemus oli suhtlus roomakatoliku preestritega Leedust. Esimesed käigud tegime isa Stanislause juurde, aga suhtlesime ka väga paljude teistega. Nägime, kuidas toimus sealne vaimulike ettevalmistamine, näiteks Kaunase seminaris. Neil oli ka põrandaalune õppimise süsteem, sest kõik ei mahtunud seminari. See oli meie eluga võrreldes hoopis midagi muud ja avaldas ääretult sügavat muljet. Kui palju rahvast võttis seal osa missadest, ka tööpäevade hommikuil! See pani mõtlema, et miks meil ei ole nii.

Katoliku kirikus on vaimulike ettevalmistuses oluline osa ka retriitidel ehk süvidel. Selle peale on ka meie kirikus mõeldud. Kui kaugele oleme jõudnud?
On moodustatud vaimuliku ameti komisjoni töörühm, mis tegeleb vaimulike juhendamise ja retriidiga. Teoloogiliste teadmiste ja kutseoskuste kõrval on vaimulikus teenimises oluline spirituaalne kasvamine. Pihi võimalus, et saada hingelist ja vaimset tuge. See on, mida tol ajal Leedus õppisime. Siis ei peetud seda meie kirikus vajalikuks, süüdistati katoliikluses. Soome kirikust on õpitud, et see pole mitte ainult võimalik, vaid ka vajalik.

Kas oled kunagi mõelnud kloostrisse mineku võimaluse peale?
Abiellusin suhteliselt varakult. Tol ajal ei osanud seda võimalust isegi näha. Kui keskkond oleks teistsugune mu ümber, siis poleks ehk seda mõtet ka välistanud. Elu on läinud teisiti ja olen endale aru andnud, mis on minu prioriteet: kodu ja pere.

Kuidas oled suutnud pereelu ja teenimise ühendada?
Kindlasti on pere kannatanud. Eriti kui olin noor ja võitlev vaimulik. Pidi kogu aeg arvestama, et sind jälgitakse. Tol ajal istusime tihti mitte ainult päeval, vaid ka öötundidel koos kolleegidega – mõtlesime, kuidas teha ja käituda, ka paljundasime ja vahetasime usulist kirjandust.

Abikaasa oli kõrval neis tegemistes?
Mingil määral kindlasti, elasime Lüganuse pastoraadis ja abikaasa mängis orelit. Igati aitas kaasa. Ka lapsed nägid kõike kõrvalt. Pastoraadi suurus võimaldas öötundidel eemalduda, et pere saaks puhata. Kindlasti on see kõik mõjutanud kodu ja peret.

Intervjuud kokku leppides ootasin mitu nädalat kirjadele vastust, kuni helistades kuulsin sõnu mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa (ld k minu süü, minu süü, minu ülisuur süü). See ehmatas, teisalt tegi härdaks. Kui piiskop ütleb sellised sõnad, siis on meie kirikul lootust. Millisel kohal on alandlikkus sinu vaimulikus elus?
(Alustab väga vaikselt – K. L.) Oleme kõik ekslikud ja patused. Ei pea seda iga päev avalikult kuulutama, aga see peab olema inimese hoiak. Alandlikku joont saab ka siis hoida, kui sul on uhked ametiriided. Eeskujuks on mulle olnud lihtne ja palvemeelne paavst Johannes Paulus II.
Kohati on tänapäeval koguduseliikmed hariduse, silmaringi ja kogemuste poolest kaugemale jõudnud kui vaimulik. Alati ei saa vaimulik olla õpetaja mõttes õpetaja, aga saab olla karjane, hingehoidja, toetaja.

Lugejatel võiks olla huvitav teada, milline on piiskopi igapäevane usuelu ja palverütm.
Olen pühakirja lugemisele lähenenud süsteemselt, järgides kirikuaastat. Kristuse kannatusajas ka tõsiselt paastunud. Teisalt – kui on rõõmus aeg, siis tuleb ka hõisata. Juba lapsepõlvest on loomulikud söögipalve ja õhtupalvus. Pole väga rõhutanud avaliku palve vormi.
Olen omal ajal ka vennastekoguduse ringis liikunud. Väike tõrge oli hästi pikkade palvete vastu. See tekitas küsimusi. Rõhutan ka seminaris, et palve olgu korrektne. Kus olen seda õppinud? Leedus sain selgeks eneseanalüüsi ja mediteerimise: vaatled, milline on eesmärk, milline võimaluste ja tegelikkuse piir. Kui siis palveni jõuda, saab kogu eelneva analüüsi usaldada Jumala kätte, lugedes meieisapalve. See on osalt karge, samas lihtne ja väga sügav palveviis. Sa ei lobise, ütled välja kitsaskohad, kas siis isiklikud või ülemaailmsed, ja lisad konkreetsed palvesõnad. Mõtisklus, meditatsioon palve eel on nagu lilleseadme kokku panemine erinevatest õitest ja kui see on koos, siis annad selle Jumalale.
Jumal on mulle alati olnud müsteerium, saladus, lõpmatus. Jupphaaval haarame tükikesi ja killukesi. Olen tänulik õp Kullile, kes elavalt žestikuleerides rääkis, et Jumalale ei saa kätt õlale panna … ta on midagi nii vägevat ja müstilist. Ütleme ju ka, et ta on valgus, mida me ei kannata välja. Tänapäeval püütakse millegipärast ikkagi Jumalat pilve peale paigutada. Mina ka ei usu sellist Jumalat. Minu usulises arengus on olnud nii tuisku kui tormi, siledat maad, ka autoga kihutamist ja vaikset jalgsi käimist.

Kas on olnud ka suletud taeva kogemust?
(Mõtleb pikalt – K. L.) Minu tee kirikusse polnud sugugi sillutatud. Huvi kiriku vastu algas teoreetilistest küsimustest Jumala kohta. Oli ka kahtlusi. Teatud määral võitlesin vastu. Samas inimese väiksuse ja kõiksuse ning kosmose suuruse tajumine viis mind selleni, et süsteemis peab olema kord.
Soovitati vaimulikku ametisse tulla, ent ütlesin mitu korda ära. Ei olnud erilist jagamise indu. Kui nõustusin, siis pärast seda pole taevas-kinni-kogemust olnud. Raskusi küll: mõnikord olen tundnud, et ei jõua või olen end ammendanud, aga et luugid ette pannakse, seda pole tajunud. Pigem on taevas laiemaks ja avaramaks läinud. Ehk pole ma selles töös endale seadnud väga kõrgeid nõudmisi. Olen näinud, et teenimine on tõesti teenimine, mitte valitsemine jõu või väega. Teeniv hoiak on ühenduses alandlikkusega ja siin on Kristus eeskujuks.

Piiskopi juurde tullakse rõõmude, aga ka murede ja probleemidega.
Pühitsemised, õnnistamised, pidulikud hetked on väga toredad. Mulle endale on hingelähedasemad vaiksemad kogunemised, kus saab inimestega vahetumalt suhelda. Teisalt olen piisavalt näinud ka raskusi. 90ndatel oli ühiskonnas pöördeline aeg, palju uusi inimesi tuli kirikusse. Mäletan ääretult teravaid olukordi, kus juhatuse ja vaimulike vahel ei olnud üksmeelt. Minu ülesanne oli lepitada. Võib-olla olen mõnele teinud ka oma märkuste või tähelepanekutega haiget, aga mõnikord tulebki haiget teha, et ravida põhjust. Inimesed on väga tundlikud. Juhendada ja aidata pole alati lihtne.

Mille üle rõõmustad, kui vaatled meie kirikut? Mis teeb murelikuks?
Rõõmustab, et on olemas koguduste võrgustik. See on suur väärtus. Teiseks, et ikkagi on tulnud ametisse pühendunud vaimulikke, ka vaatamata majanduslikele raskustele. Viimastel aastatel koolipingist ei tulda. On küpsed inimesed, kel on juba teine elukutse ja ehk peabki olema teine töö kõrval. Kolmas mõte on see, et kui näed inimesi, kes on kirikust abi saanud, siis see teeb rõõmu. Et pole tühja tööd teinud.
Muret teeb, et meie vaimulik jõud on killunenud. Kirikus peaks olema rohkem ühtsust. Eks see ole ka tahte- ja juhtimisküsimus. Siin tahaks küll näha rohkem arengut. Meil on arengukava, kahjuks ei ole see meie praktilisele tegevusele selliselt mõjunud, nagu oleme oodanud. Ajad muutuvad. Tundub, et vajame uut impulssi. See pole vaid kiriku küsimus. Kust seda võtta? Uut ei tule kuskilt, tuleb vana tunda ja selle baasil edasi minna. Seepärast meeldib mulle ajaloo praktiline kogemus, kus näeme, mis jääb sõelale, mis mitte. Siit soovitus kõikidele: tehke iseendas aeg-ajalt taaskäivitus, mõelge, kui palju on ressursse, kust tuleme, mida oleme teinud. Semper reformanda põhimõte peaks toimima kiriku, ka ühiskonna ja mõtlemisstruktuuride tasandil.

Igivana küsimus: kuidas jõuda tänapäeva inimeseni?
Väga on meeldinud õigeusu kiriku metropoliidi Koreneliuse tähelepanek, et nende kirikus tehakse diakooniat altarilt. Meie mõistes on diakoonia igasugune abi ja toetus. Olen omal ajal väga tõsiselt selle üle järele mõtelnud. Kutsume küll inimesi kirikusse, aga kas tegevus kirikus on selline, mis inimest innustab, usus kinnitab? Kas seal on pühadust ja avarust, ka teoloogilist kompetentsi? Ja kõik algab väikestest asjadest: korrast ja puhtusest. Kui ämblikuvõrgud on kirikus, siis tajutakse, et siin pole elu ja korda. See ei tähenda, et peaksime välisele ülemäära rõhku panema, see on ikkagi vahend sõna ja armu edasi andmisel.

Kas oled puudust tundnud anonüümsusest? Et võtad rüüd ära ja keegi ei tunne sind?
Ristiinimest peaks ära tundma eelkõige tema sõnadest, tegudest ja viljadest, mitte rüüdest ja märkidest. Eelkõige tuleb olla inimene. Seda on ka oikumeenilises töös vaja läinud: kõigepealt ole inimene, siis ristiinimene, siis ühe või teise konfessiooni liige, lõpuks, kui on võimalus, siis selle konfessiooni vaimulik. Mõnikord läheb järjekord sassi ja hakkad mingit osa reast rõhutama. Need inimesed, kes on tõsiselt kannatanud, Siberi, sõja, nälja, vaesuse ja haiguse teed käinud, need mõistavad. Kui on noorust ja sära, siis ehk ei mõtle, tähtsustatakse tööd pere arvelt, positsiooni tervise arvelt.

Kuidas end laed, kuidas puhkad?
Käisin suvel Hiiumaal laste ja lastelastega merel kala püüdmas. Meeldib väga metsas jalutada. Sügava mulje on jätnud mäed. Kunagi osalesin mägimatkal Altai mägedes. Kui sealt tulin, siis olin nagu teine inimene. See oli nii füüsiline kui ka vaimne puhastumine. Samas väga raske. Oli hetki, kui fotoaparaat rinnal tundus üleliigsena. Siis tuli üks tütarlaps minu juurde ja ütles: „Einar, sul on raske, ma aitan!“ Sellised hetked jäävad meelde ja nende meenutamine annab jõudu. Et on inimesed, kes mõistavad maailma samamoodi ja aitavad, kui on vaja. Elu on ilus!
Mägedes sain ka võimsa äikese kogemuse. See on tohutult suur jõud, mida korraga hakkad tajuma. Oli kottpime ja kui välk lõi, oli nagu keskpäev. Kui selliseid jõude kogeda, siis pole võimalik mõelda, et Jumalat ei ole. Siis märkad ka oma väiksust, samas sul on ülesanne nagu sipelgalgi. Temagi võtab oma asjad kukile ja läheb. Nii see meie elu on.

Kas lähed rahuliku südamega pensionile? Mida rohke vaba ajaga ette võtad?
Väga rahuliku. Olen ikka öelnud, et pole sugugi selles ametis kinni. Mõned ütlevad, et kas ma üldse sellesse evangeelsesse kirikusse väga sobingi, et siin on rõhk kuulutusel ja sõnadel. Võib-olla on mul niisugune hingelaad, et parema meelega olen kuskil vaikuses või kloostris.
Mõtlemapanevaks on jäänud sõnad, mida juba keskajal öeldi: ära ole kindel, et hommikul ärgates õhtuni elad; ja magama heites, et hommikul ärkad. Ka Kristus ütleb, et ärge muretsege, vaid olge selles ajas ja hetkes, kus olete.

Kas soovid midagi lisada?
Kiriku positsioon ühiskonnas oleks tugevam, kui ei toetuta inimestele, vaid väärtustatakse jumalikku müsteeriumi. Teoloogiliselt võib näiteks lahata, mis on armulaud, aga ega seda lõpuni ära ei seleta. Seepärast ta ongi sakrament. Mõned asjad peavadki jääma saladuseks, ka homne päev. Ole pigem rahul, et hommikul üles ärkad. Tänulikkus ja realistlik olek on ristiinimesele väga oluline.
Kätlin Liimets

Einar Soone
Sündinud 26. septembril 1947 Raplas
Õppinud usuteaduse instituudis 1970–80
Ordineeritud 3.10. 1973
Teeninud Lüganuse, Kiviõli ja Tallinna Kaarli kogudust
Olnud konsistooriumi assessor ja Tallinna praost
EELK piiskop alates 12.12. 1992
Eesti Kirikute Nõukogu president 1993–2013, EELK esindaja EKNis 2013–2017
EELK UI pastoraalseminari juhataja 1. septembrist 2012
Abielus Viive Soonega, viie lapse isa, kaheksakordne vanaisa