Piirilinna värske suunamärk

Veel sel nädalal oli ajakirjanikul eksklusiivne ja kergelt kõhedust tekitav võimalus sõita ehitajatele mõeldud kipaka väliliftiga Narva Aleksandri Suurkiriku vastvalminud torni viimistlustöödeks ehitatud tellingute ülaossa.
Järgmisel nädalal seda võimalust enam ei ole, sest torniosa ennistustööd lõpevad ja torn pühitsetakse. Üldse on Narva elanikel ja külalistel olnud võrdlemisi haruldane võimalus kaasa elada katedraali taassünnile.
Narva Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo tunnistab, et kui tema abikaasa Tuulikiga 2000. aastal Narva jõudis, ei osanud tema ise ega vist ka kogudus näha mingeid nägemusi kunagisest suurest kirikuhoonest, mis oli küll kogudusele 1990. aasta viimasel päeval tagastatud, aga mille seisund oli igati nutune.
Elavad müürid
«Bussis Narva poole loksudes tundus meile just enne linna jõudmist, et taevas oli lai valge rist. Ja teine märk oli, kui me kõndisime linna peal koos Ülo Korjusega, kes meile Narvat näitas, ning vastu tuli keegi venelane, kes palus, et teda õnnistataks – ju ta nägi mu vaimulikukraed –, ja seejärel teatas, et linna on õnnistus tulnud,» meenutab Villu Jürjo taevaseid ja maiseid märke oma Narva koguduse teenimise algusajast.
Suure kirikuhoonega tutvumise järel adus Villu, et «kui on kirik, peab seal olema ka elu». Esmalt seisnes nimetatud elu selles, et kirikuhoonest tuli koos kogudusega kive, lubjasodi ja mädanenud puitu välja tassida, et seal üldse midagi toimuda saaks. Kaheksa aasta tagusel kirikuhoonel puudusid uksed ja aknad, keset kirikut oli jaanituld tehtud ja kodutud kasutasid seda hotellina, katuse asemel kasvas kase- ja pajuvõsa…
2004. aasta suvel lavastas Roman Baskin kirikus Frederico Fellini filmistsenaariumi alusel näidendi «Orkestriproov». «See oli Baskini idee ja sobis suurepäraselt siia ümbrusesse,» räägib Villu kiriku müüride vahel, «olen näinud paljude kunstivormide kujunemist siin kirikuruumis ja ma väidan, et siin toimub dialoog.
Kirikusse tuuakse konkreetne materjal – on siis tegemist Gogoli «Vii» või «Orkestriprooviga» –, teda hakatakse siin tegema ja… ta areneb. Ruum ja lähtematerjal asuvad siin dialoogi.»
Villu ütleb, et kiriku valmimist ei saa käsitleda etappidena. 2004. aastal valmisid kirikusse kaheksa Dolores Hoffmanni valmistatud ikoonilaadset vitraaži, millel on kujutatud Neitsi Maarjat, Kristust, Ristija Johannest, nelja evangelisti ja peaingel Miikaeli. «Kui me praegu tahaksime neid vitraaže üles panna, siis ei saaks nad enam olema sellised.
Kirikuehitamise töös ongi nii, et kui mingi asi peab tulema, siis õigel ajal see kingitakse. Kunstiasjad ei ole mitte välja mõeldud, vaid nad on ühe hetke and, mil nad loomulikult sobituvad templi vaimsusesse,» leiab piirilinna hingekarjane, «pühakoja taastamisel on väga tähtis, et jälgitaks olemasolevat vaimsust. Ja Dolorese vitraažid on nüüdseks osa sellest vaimsusest.»
Villu meenutab ka omaaegset sõda muinsuskaitseametiga, kelle töö vist ongi vastu seista igale katsele varemeid parandada.
Ristiisa Lennart
Praegu võtab avalikkus iseenesestmõistetavana Aleksandri-nimelise pühakoja prefiksit «suurkirik», küsimata, mida see tähendab ja kuidas see sõna tekkis. 2000. aastal pidi aga Villu taastatud Eesti esimesele presidendile Lennart Merile esmalt seletama, miks kirik kannab Aleksandri nime.
Ja et tegemist ei ole Vene imperialismi esiisa Aleksander Nevskiga – kirik ei ole talle pühendatud. Tegelikult nimetati 1884. aastal pühitsetud ja Peterburi arhitekti Otto Pius Hippiuse projekteeritud kirik 1. märtsil 1881 terroristi käe läbi hukkunud Venemaa keisri Aleksander II järgi.
Lennart kuulas veel Villu seletusi, et enne hävitavat sõda, mis kunagisest kaunist barokklinnast suurt midagi alles ei jätnud, oli linnas 16 pühakoda, millest järele jäi vaid… poolteist. (See terve allesjäänud kirik on Ülestõusmise õigeusu pühakoda.) Villu pidas selle poole kiriku all silmas just oma pühakoda ja tuletas ajaloo käigust fakti, et Aleksandri suur kirik – ehk tollal pigem selle varemed – on ka kõigi Narva maa pealt kadunud luterlike pühakodade sümboolne pärija ja õigusjärglane.
Lennart kuulas ja talle omasest verbaalinspiratsioonist lähtudes teatas, et tegemist on suurkirikuga. Et enne Kristuse sündi oli veel Aleksander Suur ja nii edasi. Võib-olla peaks piirilinna katedraali nüüd hoopiski Lennart Meri nimeliseks ümber ristima? Kellele veel inimestest oma esialgu väga hapra vabaduse kindlustamise võlgneme?! Saati pole veel isegi Tallinna lennujaama tema nimega õnnistatud – nagu on küll kõneks olnud… Pealegi muretses president Meri just Kirde-Eesti pärast, et see ikka Eesti oleks.
Jumala sõrm
Kristlikud poeedid on gooti pühakodade loomisest peale märganud ja märkinud, et nende tornid on kui sõrmed, mis osutavad suunas, kus on jumalalaste kodu. 1944. aasta juulist Aleksandri kirikul seda sõrme enam ei olnud, sest mingil põhjusel lasti see õhku.
Kuni Villu võitlusteni Narvas keegi isegi ei kaalunud torni taastamise ideed. Ja Villu ise naljatab, et üheks uue torni autoriks tuleb pidada omaaegset kultuuriministrit Urmas Paeti, kes teatas, et riik aitab küll kogu kiriku üles ehitada, aga torniga ei tegele. «Meie esimesi ideid oli, et suurkirik taastatakse väliskujult nii, nagu ta varem oli. Paeti ütlust andis tõlgendada kaheti: kas nii, et torn jääbki taastamata, või et otsige ise raha. Me siis hakkasimegi otsima raha torni jaoks,» ütles Villu omaaegses intervjuus.
Nüüd, kui torn on kõige ja kõigi kiuste valmis, tuleb tunnustada piirilinna karjase visadust, kes oma tegevusega tõestab, et takistused ongi vaid selleks, et neid ületada. Ja ise selle töö käigus areneda, võib kirikuõpetaja toonil lisada.
Viimaste mõõtmiste kohaselt täpselt 60,75 meetrit kõrges tornis on avarad ruumid, kuhu tulevad muuseumiala ja paigad väiksemate jumalateenistuste pidamiseks. Välimuselt omaaegset torni täpselt kopeeriv Jumala sõrm on varustatud tänapäevaselt nii lifti kui ka keskküttega.
27. juunil pühitseb (pühitses – toim) vastvalminud Jumala sõrme peapiiskop Andres Põder, millele järgneb koguduse muusikajuhi ja pastori abikaasa Tuuliki Jürjo spetsiaal­selt uuele tornile kirjutatud «Tornimissa» esmaettekanne.
Aleksandri suurkiriku torni taastamine hõlmab umbes viiendiku kogu suure kiriku renoveerimiskuludest ja -mahust. Seega saab öelda, et katedraali taassünd jätkub.

Teet Korsten,
Põhjarannik, laupäev, 21.6.2008