Piiridest ja piiritusest

Elame Eestis, Euroopas ja kogu maailmas ebakindlaid aegu. Mind on pannud mõtlema Inglismaa otsus astuda välja Euroopa Liidust, inetuks muutunud presidendivalimine USAs ja populismi levik mitmetes maades.
Küllap oli õppetund Eestile ka presidendi valimise protsess ja valitsuse vahetus. Kõik see annab analüütikutele ja ühiskonnauurijatele mõtlemisainet. Eesti valitsuse vahetuse osas lähevad arvamused lahku: oli see peenhäälestus või poliitiline pööre. Öeldakse, et tark ei torma. Vaatamata muutuvale olukorrale tuleb säilitada rahu ja võtta aega analüüsiks. Kirik palvetab oma maa ja rahva, valitsuse ja presidendi eest. Piibli tarkus on: nõudke esmalt Jumala riiki, siis kõike muud antakse teile pealegi.
Iga missa algab patutunnistusega. Martin Lutherile on omistatud järgmine mõte: «Taevasse pääsedes hämmastun vähemalt kolme asja üle. Esiteks – ma imestan, et ma ise olen seal. Teiseks – ma näen seal paljusid, keda ma kunagi ei lootnud seal näha. Kolmandaks – ma ei näe seal paljusid, keda ma ees kohata lootsin.» Kuidas on aga lood siin ja praegu? Kas me suudame veel millegi üle imestada või hämmastuda?
Mille üle mina imestan? «Eile sain imestada, et miks ma enam ei imesta millegi üle …» Nõnda väljendas ennast üks poliitik. Kuni inimene suudab veel imestada, pole lootus kadunud. Isegi karastunud poliitikud on selleks veel suutelised. Kuigi meil kuuleb teinekord rohkem ehk seda lauset, et «ma ei imesta enam millegi üle». Tõsi ta on. Rutiin valitseb järjest enam. Meil on kindel päevaplaan ja argirutiin. Kas mahub sinna kuhugi vahele veel hämmastumine ja imestus? Kui inimene näiteks teab kindlalt, et igal nädalal kindlal päeval ja kellaajal on ta tööl, lauluproovis, tegeleb spordiga, käib raamatukogus, toimetab midagi laste või lastelastega, on abiks supiköögis, jagab riideabi puudustkannatajatele või on muul moel pühendunud heategevusele, kas ta siis saab enam imestada – millal?
Mõtlen olukorrale meie riigis, mitte ainult valitsuse vahetusele, vaid ka haldusreformile, mis paiskab segi omaaegsed kihelkonnad ja maakonnad. Seda kõike tehakse manipuleerides n-ö rahva tahtega. Minu arvates on põhjust küsida, mida tähendab väljend «rahva tahe». Kas peame silmas rahva tahet palmipuudepühal – Kristus on kuningas. Või rahva tahet sama nädala reedel – poo ta risti, meil ei ole kuningat, vaid keiser. Aga midagi uut ei ole päikse all, nagu tark Koguja ütleb. Inimene on täna sama manipuleeritav kui aastatuhandeid tagasi.
Olen inimeste manipuleeritavusele mõelnud viimasel ajal eriti vana Läänemaa kontekstis. Maakond on lagunemas ja omaaegne Lääne praostkond on kolmes maakonnas. See ei näi huvitavat ka valdade juhtkondi, vaatamata sellele, et nimetamisväärne osa neist on tihedalt kirikuga seotud. Rahustavalt öeldakse, et piiridel ei ole enam tähtsust. Kui on nii, miks siis peab vanu piire lõhkuma? Viimaste aastate arengud seoses rändekriisiga on ka Euroopas näidanud, et piirid on siiski väga olulised.
Sõnal piir on eesti keeles kindel tähendus. Aga piiritus tähendab nii piiride puudust kui alkoholi, mis puhastab haavad, aga võib võtta ära mõistuse. Kahjuks seda viimast ma märkan ja see on ohu märk. Meie ühiskonnas on omavahel segi läinud haldusreform ja riigireform. Näen maavalitsuse kaotamises ja selle asendamises riigimajadega ohtu kaotada põhiseaduslik ja ajalooline side peatselt saja-aastaseks saava Eesti Vabariigi ajalooga. Oht on kaotada meie piirkondade eripära ja identiteet. Millise hoiaku võtab uus valitsus püsiväärtuste ja kohaliku identiteedi säilitamisel, seda näitab aeg. Lõhkuda on kerge, üles ehitada on raske.
Rabindranath Tagore jutustab loo inimesest, kes ükskord otsustas jätta maha perekonna ja kodu, selleks et otsida Jumalat. Jumal küll palus: «Pea, ära jäta oma kodu.» Aga inimene ei kuulanud seda. Ning Jumal õhkas ja kaebas: «Miks mu sulane hulgub otsima mind, unustades minu?»
Vahel on tunne, et rahva tahet teenides unustatakse rahva tahe. Ehk on see minu ekslik tunne. Oleks hea, kui see nii oleks. Üks on kindel. Kord oleme kõik hämmastunud. Vahe on selles, kas oleme hämmastunud meeldivalt või ebameeldivalt.
Soovin Eesti Kirikule palju lugejaid ning kõigile lugejatele õnne ja õnnistust uueks kirikuaastaks.
Advendivalgust, mis viib meid jõuludesse, soovides

 

 

 

 

Tiit salumäe,
piiskop