Pihitooli tagasitulek

Alates 2011. aasta septembrist on Pärnu Eliisabeti kirikus pihitool, tõenäoliselt üle saja aasta vana, pärit Belgiast.

Pärnusse jõudis see ühe mööbliäri kaudu, kelle pakkumise edastas meile Tallinna toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma.
Piht ja pihitool
Olen pihitooli soetamisele mõelnud aastaid, sellest peale, kui Pühalepa koguduse liikmed mulle kord ütlesid, et küll oleks hea käia pihil, aga kahjuks ei ole meil pihitooli. Vastasin, et asi peaks käima vastupidi: kõigepealt piht ja siis pihitool.
Sinna see jutt jäi. Sama meelt olen olnud ka hiljem, kui samast asjast on rääkinud mõned Pärnu inimesed.
Kui meile tehti konkreetne pakkumine, pidasin juhatuse esimehe ja mõne teisega nõu ning otsustasime selle osta. Üheks põhjuseks oli ka kartus, et kui me seda ei tee, siis pole välistatud, et viimaks leiab auväärne ese koha mõnes baaris või ööklubis.
Pelgasin esialgu, et pihitool jääb kasutult seisma, ent eksisin. Kui varem oli mul võimalik kuulata 1–2 inimese pihti kuus, siis nüüd 2–3 oma nädalas. Seda ei ole palju, sest isegi kui igal nädalal käiks pihil erinevad inimesed, teeks see maksimaalselt 10 protsenti koguduseliikmetest aastas. Pealegi ei ole pihilised iga nädal erinevad, pigem on kaks kolmandikku need, kes pihivad regulaarselt ja üsna sageli.
Ei midagi uut
Pihilised on olnud pihitooli üle väga tänulikud. Nad on öelnud, et isegi kui nad on varem teadnud pihil käimise võimalikkusest ka luterlikus kirikus, on see nüüd saanud puhtalt abstraktsest teadmisest millekski konkreetseks ja käegakatsutavaks. Mõni on tunnistanud sedagi, et pihitooli nägemine on neile mõjunud nii, et nad pole saanud enne rahu, kui on otsustanud pihile minna. Pihi vajalikkust olid nad juba aastaid tajunud, ent selle võimaluse kasutamist üha edasi lükanud.
Pihitool ei ole luterlikus kirikus uus. Pigem hästi unustatud vana. Saksamaal leidub luterlikes kirikutes rohkesti 17.–18. sajandist ja isegi 19. sajandi keskpaigast pärinevaid pihitoole. Eestist on teada, et 19. sajandi alguses ehitati Pühalepa kiriku viimane, nüüdseks hävinud pihitool.
Pihitooli ja erapihi kadumine oli ühelt poolt tingitud 18.–19. sajandil Saksamaal üha enam ka luterlikes (või algselt luterlikes) maakirikutes võimust võtnud kalvinistlikest tendentsidest, mis avaldasid mõju kogu saksa keeleruumis, ka Baltikumis. Teisalt võis selle põhjuseks olla asjaolu, et luterlik erapiht oli muutunud formaalseks: tegemist ei olnud reaalse pattude tunnistamisega, vaid lihtsalt teatud patutunnistuspalve lugemisega pastorile seoses «armulauale kirjutamisega». Viimane oli meie kirikus tuntud veel hiljaaegu, tõsi, juba ammu pigem rahatähe kui patutunnistuspalvega.
Pihiaeg on pühapäeviti
Luterliku erapihi formaalsusest kõneleb oma autobiograafias Johann Wolfgang von Goethe: «Meid oli õpetatud, et me olevat just seepärast palju paremad kui katoliiklased, et meil pole tarvis pihitoolis tunnistada midagi erilist. Jah, et see ei oleks koguni sünnis, isegi kui me tahaksime seda teha. /../ Kui ma aga vanasse paljasjalgsete koori astusin, imelikele võretatud kappidele lähenesin, kuhu vaimulikud isandad selleks toiminguks ilmuda tavatsesid, kui kellamees mulle ukse avas ja ma nägin end nüüd oma vaimuliku vanaisa vastas kitsasse ruumi suletuna ning ta mind oma nõrga ninahäälega tervitas, kustus ühtäkki kogu mu vaimu- ja südamevalgus, hästi pähe õpitud pihikõne ei tahtnud üle huulte tulla, ma lõin kohmetuses lahti raamatu, mis mul käes oli, ja lugesin sellest esimese ettejuhtuva lühikese vormeli, mis oli nii üldine, et selle oleks võinud täiesti rahulikult ütelda igaüks. Ma võtsin vastu absolutsiooni ja eemaldusin, ei sooja ega külmana …»
See, mida inimesed vajavad, on hoopis muu: vaimuliku abiga endas Jumala ees selgusele jõuda, oma konkreetsed, mitte mingid üleüldised patud tunnistada ja andeks saada ning midagi reaalselt ette võtta, et nende elu võiks Jumala armu ja Püha Vaimu abiga muutuda. Muutuda Kristuse sarnaseks, sest «kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud» (1Jh 2:6).
On suur rõõm, kui ka meie pihitool saab selleks kaasa aidata. Regulaarne pihiaeg on Pärnu Eliisabeti kirikus esialgu pühapäeviti kella 16–17.30. Kui pihiliste hulk kasvab, tuleb pihiaegu juurde. Alati on võimalik kokku leppida ka muu aeg (ja koht) pihiks.
Enn Auksmann,
koguduse õpetaja