Petlik vaikus

Kui pärast toimekat detsembrit näib jaanuaris olevat saabunud vaikus, siis päris nii see pole. Ei ühiskonnas laiemalt ega ka kirikuelus. Kui kõrvale jätta päevakajaline elektrituru avanemine, siis riiklikust või rahvuslikust vaatevinklist on määrava tähtsusega möödaläinud Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev, mis annab sissejuhatuse iseseisvuspäevale. Tähelepanuväärse uudisena kõlas meedias Valga linna soov taastada linnapargis asunud kaheksa meetri kõrgune Amandus Adamsoni loodud Vabadussõja ausammas.
Just praegu on riigi saabuva 95. aastapäeva eel õige aeg märgata tublisid inimesi ja esitada neid autasustamiseks, olgu siis kohalikul või üleriiklikul tasandil. Kindlasti on kristlaste seas palju neid, keda esile tõsta. Ja mäletada neid, kes oma elu on pühendanud kiriku ja rahva teenimisele. Mõne päeva eest oli Jakob Hurda (13. jaanuaril) ja õigeusu piiskopi Platoni (14. jaanuaril) kiriklik mälestuspäev.
Kui ka usuelu palju tähelepanu ei pälvi, kõnetab ta meid ometi ja vahel üsna ootamatult või varjatult. Näiteks fotokonkursil «Ruutmeeter Rõuget» tunnistati parimaks Erik Peinari töö «Rääkiv vaikus», kus kaadrisse on püütud valgustatud kirik. Vanemaid lehti sirvides pälvis tähelepanu ühe Pärnumaa pensionäri ettepanek, et suuremate pühade nagu jõulude ajal võiks kirikute uksed olla rohkem avatud ja seal mängida sobiv muusika. Ei oleks ju keeruline ega kulukas head salvestist mängima panna. Nii nagu aiapidaja on mõtetega kevades ja unistab looduse puhkemisest, on kirikus aeg mõelda, kuidas Jumala valgust inimestele lähemale tuua.
Rita Puidet