Peterburi Jaani kirik sai kaks vitraažakent

20. veebruaril pühitsesid Enn Salveste, Vladimir Batuhtin ning Hannu Keskinen Peterburi Jaani kiriku kooriruumi vitraažaknad.

Kunstnik Andrei Lobanovi (snd 1962) kaks väiksemat vitraaži on ilmestanud kirikusaali juba alates 2012. aastast. Algselt tema personaalnäitusel eksponeeritud tööd «Madonna lapsega» ning «Kristus» jäidki kirikusse kontsertsaali direktori Zoja Tumanova ettepanekul. Juba siis oli juttu aknavitraažidest.
Umbes aasta hiljem Jaani kirikus kontserti kuulates rändas kunstniku pilk kirikusaali aknast ainult mõne meetri kaugusel asuva koguduse kunagise üürimaja aknale. Sealt paistis köök, kus perenaine leemekulpi liigutas, ning see oli kinnituseks, et vitraaže oleks vaja mitte ilu, vaid vajaduse pärast. Selleks et piiritleda sakraalset ruumi, vähemalt altariruumi.
Kui mõttetöö juba eskiisideni jõudis, sündis ime – tänu Aleksei Zivankovile pole rahakotti pidanud kergendama ei Peterburi Jaani kogudus ega ka kirikut haldav Eesti Kontsert. Reaalne füüsiline töö – klaaside lõikamine, maalimine ning põletamine – võttis koos meistri Andrei Ponomarjoviga aega kolm kuud.
Kasutatud klaas on pärit Rootsist, Ameerikast ja Venemaalt. Kunstniku sõnul on töös kasutatud parimaid materjale, klassikalist tehnikat ning tänapäevast kunstikeelt.
«Jeesus ütles: «Mina olen maailma valgus.» Seepärast on just vitraaž õige kirikukeel,» kinnitab Andrei Lobanov, kes ise on õigeusklik. Tema vitraažid kõnetavad kirikulisi näiteks Pöide, Viru-Nigula ja Iisaku kirikus. Tallinlasest kunsnikul on ka isiklik suhe Neevalinnaga – tema isa on pärit siit. Tänu isale Andreist kunstnik saigi. Isa soovitas tal teha seda, ilma milleta ta lihtsalt ei saaks hingata ning lapsepõlve üks lemmik­lelu, kaleidoskoop, suunas just klaasikunsti juurde. Kuigi enne ERKI lõpetamist jõudis ta lõpetada TPI.
Vastpühitsetud vitraažid on heledates toonides, mõne erksama aktsendiga. Heledasse ruumi, mis lisaks sakraal­sele funktsioonile teenib ka konsertsaalina, sobivad musitseerivad inglid kenasti. Altarist vasakul oleva akna ülaosas olev ingel mängib viiulit, parempoolse ingli instrumendiks on flööt.
Imepisikeses kolmnurkses avauses kummagi ingli all on vastavalt tähed, millest tulenevad ka vitraažide nimed, «Alfa» ja «Oomega». Akende keskosa klaasrombidest moodustub koos aknaraamiga rist. Kuid selle nägemiseks tuleb risti olemasolu esmalt teadvustada. Pühitsemisel kõlanud piiblisalmi sõnum on sarnane: «Praegu me näeme ainult aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse.» (1Kr 13:12)
Kui Jumal lubab ja leidub heldeid annetajaid, võiks ingelpillimehi lisanduda ajapikku veelgi. Akendest juba puudust ei tule.
Liliann Keskinen