Perekond või ühine ööbimiskoht?

Encyclopedia Britannica’st leidsin traditsioonilise määratluse, mille kohaselt perekonda ei moodusta mitte need, kes jagavad eluaset või ööbivad samas majas nagu öömajalised ja üürnikud.
Perekond «on isikute grupp, keda ühendavad abielu-, vere- või lapsendamise sidemed, kes moodustavad ühe majapidamise ning kes suhtlevad üksteisega» kui abikaasad, vanemad ja lapsed või õed ja vennad. Ühine öömaja on ka oluline, sest see eristab perekonda laiemast sugulaste ringist. Kuid perekonda seob rohkem kui ühine öömaja.
Kui inimesed teevad midagi ühiselt ja ühtmoodi, siis tekib neil emotsionaalne kokkukuuluvustunne üksteise ning ka selle koha suhtes, kus või millega seoses nad koos tegutsesid. Neid võib ühendada sarnane lavaesine kogemus The Sun’i kontserdilt või Toomemäelt tõrvikutega ülesmarssimine Tartu ülikooli aastapäeval.
Kui kõnnid koos teistega mäest üles, kui kannad tõrvikut samamoodi nagu kõik teisedki, siis selline jagatud kogemus kasvatab su kokkukuuluvustunnet teiste marssijatega, kasvatab sinu emotsionaalset sidet ülikooliga ja ka kõigi nendega, kes oma elus on omanud sidet ülikooliga.
Viis aastat tagasi olin Leideni ülikoolis, kus kogu politoloogia osakond lõunatas igal tööpäeval kokkulepitud ajal söökla kindlas lauas. Mäletan, et tööajal leppisime osakonna juhiga vaid kokku, et lähen nendega koos lõunale ja et seal räägime. Söömise käigus tutvustati mind osakonnale, ma leidsin mõne inimese, kellele pakkus minu teema (kirik ja poliitika) huvi ning kel oli minuga tegelemiseks ka aega. Kõik toimis efektiivselt ja kiirelt.
Tööülesanded ei nõua kusagil, et töö juures peaks korraldama ühist lõunatamist, jõule, väljasõite koos matka, grilli ja õhtuse saunaga. Aga ometi tehakse seda. Ja kui tehakse, siis sellises kohas võib olla kodusem töötada. Sest töökoht on siis nagu perekond.
Nii nagu ühe asutuse töötajatest ei saa hästitoimivat meeskonda pelgalt seetõttu, et nende arvutitest lähevad juhtmed samasse serverisse, ei tee ühe katuse all ööbimine inimestest ka veel perekonda.
Pool sajandit tagasi suhtlesid pereliikmed üksteisega rohkem kui tänapäeval. Siis tuli televisioon, mis võttis endale vähemalt osa aktiivse omavahelise suhtlemise ajast. Ent teleri vaatamine oli pereliikmete endiselt ühiseks kogemuseks. Televiisor on nagu kino. Saatest või filmist saavad kõik vaatajad ühiselt osa ning ehkki vaatamise ajal omavahel ei kõnelda, on, millest pärast üksteisega rääkida.
Internetis saab ka inimestega suhelda, kuid üldjuhul on Internetis iga pereliige omaette, tema suhtlusringkond on online ehk väljaspool kodu ka siis, kui ta füüsiliselt istub kodus. Vanematele tundub, et hea on, kui laps vähemalt kodus on. Kuid tegelikult ei tea nad isegi, kus, kellega ja mis asja ta seal Internetis tegelikult ajab.
Georg Wilhelm Friedrich Hegel ütles kord, et perekond on individuaalse altruismi ala ehk koht, kus inimesed teevad teistele inimestele head ise midagi vastu saamata. Nii vanemad kui lapsed seisavad seetõttu dilemma ees: kui palju on nad valmis enda arvelt panustama teiste pereliikmete ja perekonna enda heaks?
Kiusatus on mõelda, et eks võida kõik, kui mina oma esmatähtsad asjad (töö, hobid, sõbrad, sport) hästi tehtud saan ning et küll perekond, kodu ja lapsed võivad oodata. Kui aga järele mõelda, siis sõbrad tulevad ja lähevad, mingi aja tagant vahetuvad nii töökohad kui töökaaslased. Aga perekond jääb.

Alar Kilp