Peaprokurör Lavly Perling: keegi ei pea kannatama vägivalda

Käimas on projekt „Vägivallatu pere“, mis toimub koostöös Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga ning politsei- ja piirivalveametiga (PPA). Projekti patrooniks on Eesti Vabariigi peaprokurör Lavly Perling.

Et teadvustada lähisuhtevägivalla probleemi Eesti ühiskonnas, on alates juulist Kaitseliidu, PPA ja kaitseväe kaplanid koos kohalike piirkonnapolitseinikega külastanud kogudusi, et kaasata kirikut jagama ennetavat sõnumit perevägivalla vastu. Perevägivalla all, mida nimetatakse ka lähisuhtevägivallaks, peetakse silmas absoluutselt kõiki vägivalla vorme, mis esinevad peresiseselt. See võib olla vanainimeste, laste, meeste või naiste vastane vägivald.
Politsei saab iga päev umbes 40 teadet perevägivallast. Seega kõneleb statistika sellest, et meie seas on neid, kes olnud tunnistajaks rasketele olukordadele, mil külm higi katab naha ja südamelöögid kiirenevad, ent kindlasti on ka neid, kel on olnud õnn mitte kokku puutuda selliste juhtumitega, kuid nad võiksid läbi mõelda, mis saab siis, kui see juhtuks.
Peaprokurör Lavly Perling (42) on enam kui kahekümneaastase prokuröritöö praktika jooksul tegelnud paljude lähisuhtevägivalla juhtumitega. Vestlus peaprokuröri töökabinetis toimus justkui sünkroonis teema tõsidusega oktoobri kõige pimedamal päeval, mil taevas kattus juba keskpäeval sünge hämarusega: torm Ophelia tõi Põhja-Euroopasse Portugali põlengute suitsu ja Sahara tolmu. Lavly Perling rääkis teemast südamevalu ja hoolimisega, rõhutades projekti patroonina, et talle on oluline, et võimalikult paljude inimesteni jõuaks sõnum: keegi ei pea kannatama vägivalla all ja ka kirik saab siin oma panuse anda.

Kuidas teie meelest Eesti ühiskonnas on teadvustatud lähisuhtevägivalla probleemi?
Õiguskaitseasutused tegelevad aastas enam kui 3000 juhtumiga, mis puudutavad lähisuhtevägivalda. Selles numbris kajastub ka teadvustamine. Aina enam mõistetakse, et vägivald on halb ja vale, ka peresisene vägivald, ja õiguskaitseasutustele antakse sellest sagedamini teada.
Lähisuhtevägivalla puhul peame vaatama ka kaugemale. Kui vägivald on peres, kus on ka lapsed, siis lapsed on need, kes võtavad ennekõike oma perest eeskuju. Kui nende jaoks on pere sees olev vägivald muutumas normiks, siis käituvad nad ka ise täiskasvanuna selliselt. Riik peab tegema kõik endast oleneva, et aidata kannatanuid ja anda lastele, kes selle keskel elavad, sõnum, et vägivald ei ole õige.

Olete tegelnud paljude selleteemaliste juhtumitega. Mis on lähisuhtevägivalla puhul kõige raskem?
Kõige raskemad on olukorrad, kus tuleb kannatanule selgeks teha, et ta ei pea kannatama, et elu ilma vägivallata on võimalik ja inimene on seda väärt. Statistika järgi pöördub vägivalla all kannataja õiguskaitseasutuste poole alles 33. korral. Selleks ajaks on, nagu psühholoogid ütlevad, kannatanu isiksus lagunemas. Inimene on muutunud nõrgaks, kartes, et ei saa üksi hakkama. Temas on segamini erinevad tunded, ka häbi ja lootusetus. Kõige raskem on päästa kannatanu sellest vägivalla ringist.

Kui on probleem, siis on ka põhjus. Kus on teie meelest lähisuhtevägivalla juured?
Praktikuna saan öelda, et sage põhjus on alkohol. Jätkuvalt on ka õhus vägivallal põhineva „tugevama“ õigus. On inimesi, kes arvavad, et lapsele võib vitsa anda, et natuke lüüa võib. Kui eelnevad põlvkonnad on justkui osaliselt aktsepteerinud sellist vägivaldset lähenemist, siis see kipub edasi kanduma.

Ametisse asudes ütlesite, et laste õiguste kaitse on üheks teie prioriteetidest. Kas meie riigi õigussüsteem ja ametid on piisavad, et kaitsta hädasse sattunud last?
Eestil on selles vallas arenguruumi. Meil on väikese riigina rohkem ruumi märgata ja abi pakkuda. Olles seda tööd 20 aastat teinud, saan positiivse külje poolt öelda, et olukord on parem kui kümme aastat tagasi.
Soovime, et laps ei saaks rohkem haiget, kui ta juba on saanud kannatanuna. On lastesõbralikud ülekuulamised, kus kannatanutega tegelevad õppinud inimesed. Me ei kutsu enam ka lapsi kohtusse, arvestame nende huvidega.
Noortele õigusrikkujatele karistuste määramisel püüame arvestada sellega, et mitte vangla-aastate pikkus pole see, mis on lahendus, vaid üha enam tuleb mõelda sellele, mis konkreetset noort aitab. Vangla üldjuhul ühtegi noort inimest paremaks ei tee.
Tuleb ka mõelda, miks need lapsed sellised on. Ma pole näinud ühtegi noort õigusrikkujat, kes hommikul ärgates lihtsalt otsustab hakata kurjategijaks. Tihti on tegemist märkamata, hooletusse jäetud lastega.
Ei tohi õigustada kuritegelikku käitumist ja riigi reaktsioon kuritööle ei tohi jääda tulemata, aga see peab olema selline, mis sunniks noort inimest ümber mõtlema, teistmoodi käituma. Siin tuleb rakendada jõulise riigi kõrval ka tarka riiki. Lapsele tuleb anda psühholoogilist abi, näidata eeskuju, suunata teele, kus ta mõistaks, et kuulekalt käitumine on mõistlik käitumine.

Kui tihti märkate suhtumist, et see, mis peres toimub, on pere siseasi?
Õnneks üha vähem, aga vahel siiski. See on kindlasti ka põhjus, miks täna siin sellest räägime. Usun meie presidendi poolt nimetatud õmblusteta riiki selles mõttes, et erinevad ühiskonna grupid peavad koostööd tegema ja märkama vägivalla ohvreid. Seda probleemi ei saa lahendada ainult õiguskaitseasutused, võti peitubki selles, kui eri tasanditel erinevad inimesed erinevates kohtades eri ajal ja ruumis teadvustavad, et vägivald on vale. Ka peresisene vägivald. Tilkhaaval see parandab ühiskonda.

Käesoleva aasta jaanuaris kaitses TÜ sotsioloogia magistrant Virve Kass magistritöö, kus selgus et praegused ametiasutuste sekkumised ei taga paarisuhtevägivalla puhul ohvrite turvalisust ega enneta vägivalla kordumist. Analüüsiti kohtutoimikuid, milles olid iseloomulikud neutraliseerimistehnikad ehk kalduti panema vastutust välistele asjaoludele, nagu näiteks alkohol. Kuidas kommenteerite?
Meil on veel üksjagu teed minna. Ei lähe nädalatki mööda, kui poleks juttu sellest, kuidas kannatanute kaitse tagatud on. (Toonitades – K. L.) Kas päriselt ka aitame oma kannatanuid? Olen prokuröridele rõhutanud, et see ei tohiks olla teema, millest peaprokurör kõneleb meedias, aga reaalne kannatanu ei saa sellest osa.
Kõik algab sellest, et iga inimene peab tundma, et on võimalik abi saada. See uuring tõi need asjad välja ja nii see ongi, aga see ei tähenda, et meil ei oleks häid näiteid tuua. Usun, et ühiskond areneb ja ka meie areneme selles suunas.

Kas lähisuhtevägivalla statistika kajastab tegelikkust või on see jäämäe tipp?
Kui räägime 3000 juhtumist, sadadest süüdimõistmistest, siis see on päris. Need on päris inimesed, päris elud. Kas neid on rohkem? Kahjuks pean vastama: jah, kindlasti. Siin pole muud sõnumit, kui et pöörduge abi saamiseks. Oma osa saab anda ka kogukond, kes märkab ja sekkub. Õpetajad lasteaias ja koolis, kaaslastevanemad võivad ja lausa peavad märkama.
Alati ei pea kohe politseid või prokuratuuri kaasama. Näiteks on meil lastemajad ehk tugikeskused, kus saab neutraalsel pinnal rääkida ja testida spetsialistide juuresolekul, kas lapse suhtes on toime pandud väärkohtlemist. Samuti saavad tegevusterapeudid lastega koolis või lasteaias vesteldes aru, kas juhtumist tuleks teada anda pigem õiguskaitseasutustele või näiteks sotsiaalsüsteemile.

Kas teie töös on jäänud mõnikord hing kripeldama võtmes, et õigus on jalule seatud, ent õiglus mitte?
(Mõtleb pikalt – K. L.) Muidugi on. Meie töös on oluline säilitada professionaalsus, ent ei tohi ka kaotada emotsioone. Valusad asjad teevad haiget. Kui see kaob, siis kaob ka suur osa inimlikkusest. See peab selles töös alles jääma.
Mul tuleb selles seoses alati meelde kolme röövlipoisi lugu, kes käisid röövimas. Neil oli oma „eetikakoodeks“: röövisid vaid endavanuseid või vanemaid, nooremaid mitte. Kasutati ka gaasiballooni ja see oli tõsine kuritegu. Seadus nägi ette, et miinimumkaristus on kuus aastat vangistust.
Samas pärinesid poisid asotsiaalsetest peredest. Vanemad olid alkohoolikud, kel polnud laste tarvis aega. See lugu juhtus ammu, ent siiani mäletan, et ka kohtusaalis ühe poisi isa lõi teda vastu pead. Teine poistest jälle ei jõudnud kunagi kohtu ette, kuna tegi 14aastaselt enesetapu. Need asjad jäävad hinge, sest mõtled, kas riik oleks saanud midagi teha, et last päästa.

Kui lahkute siit oma töökabinetist, kas siis ukse sulgedes suudate selja taha jätta ka kõik töömured?
Ei suuda. Piirid ei lähe kella viie või kuuega. Kolme lapse emana on minu töö ja kohus olla ka nende jaoks olemas emana. Et olla tööl hea, pean leidma aja, et oma mõtted välja lülitada ja tegelda millegi muuga, et olla järgmine päev jälle siin ja aidata neid, kes seda vajavad.

Kuidas taastate oma jõuvarusid?
Olen täiesti tavaline inimene, kellele meeldib teha täiesti tavalisi asju. Loen hea meelega raamatuid, koon ja kui on võimalik midagi aias teha, siis teen.

Millised on teie kokkupuuted religiooniga?
Aktsepteerin seda, mida kirik teeb. Meeldib, et riigiametil ja kirikul on võimalik midagi koos ära teha. Muidugi on vägivalla ja kuritegevusega võitlemine politsei ja prokuratuuri põhitegevus, ent ka kirik saab siin oma panuse anda. On võimalik oma infrastruktuuri kaudu, läbi koguduste kanda sõnumit, et vägivald on vale. Kaplanite kaudu saab kogudustes levitada sõnumit „Märgake ja otsige abi!“. Ehk on võimalik ka kannatanutele pakkuda pelgupaika või vahepeatuspaika. Et näiteks mõnes väikeses Eesti paigas, kuhu polegi enam eriti muid asutusi jäänud, oleks koht, kuhu oma murega tulla. Väga loodan, et kirikus on ka neid, kes siis abivajajale ütlevad, et ole hea ja otsi abi, et vägivald on vale. Need on asjad, kus on võimalik koostöö.

Viimastel aastatel on maailmas hakatud rääkima tõejärgsest ajastust. Mis on tõde teie jaoks?
See on tänase päeva raskeim küsimus. Tõde, mida prokuratuuris otsime, on selgitada välja, mis päriselt juhtus. Miks see toimus ja kuidas. Jah, otsime ka seda, kes on süüdi, aga pean prokuratuuri puhul väga oluliseks, et leiaksime üles ka kannatanud ja suudaksime nendele abi pakkuda. Et neil oleks teadmine, et riik on nende jaoks olemas, et riik on nende poolt, et nad saavad riiki usaldada ja näevad, et tõde otsitakse ja õiglust aetakse taga. Õigus ja õiglus, vähemasti kriminaalmenetlustes ei tohiks olla midagi kardinaalselt erinevat, kuigi nad sageli õiguses ei samastu, vähemasti ühiskondlikus teadvuses. Peaksime püüdlema maksimumi poole.

Soovite midagi lisada?
Koostöö on oluline. Igaüks teeb oma tööd ja täidab oma rolli, aga edasi viib see, kui vaatame natuke kaugemale ja teeme natuke rohkem. Et ei tekiks halle tsoone, kuhu jäävad kannatanud, keda keegi ei märka. Kirik võiks olla heas mõttes üheks nendest kanalitest, mis aitab õiguskaitseasutustel inimesteni jõuda.
Kätlin Liimets

Lavly Perling
Sündinud 26. septembril 1975 Tartus
Lõpetanud Hugo Treffneri gümnaasium 1993
TÜ õigusteaduskond 1997
Töötanud prokuratuuris erinevatel ametikohtadel alates 1996. aastast, sealhulgas juhtinud nii Viru kui ka Põhja ringkonnaprokuratuuri
2007. aastal asus juhtima Riigiprokuratuuri süüdistusosakonda
Riigi peaprokurör alates 31. oktoobrist 2014
Tallinna Kaarli koguduse liige
Abielus, kolm last.