Peame vastama Jumala mõttele

Usupuhastuspühaks
Usupuhastuspüha ärgitab mind mõtlema, mis on kirik. Mis on kirik inimeste meelest ja mis Jumala meelest – kuigi seda viimast mul inimesena kerge öelda ei olegi.
Usupuhastuspüha (31. oktoober – toim)peetakse päeval, mis on seotud Martin Lutheri poolt 1517. aastal avalikuks väitluseks kirja pandud teesidega, mis vallandasid usupuhastuseks ehk reformatsiooniks nimetatavad sündmused.
Luther juurdleb selle üle, milles seisneb kiriku tõeline väärtus, ja ütleb: «Kiriku tõeline aare on kõigepüham Evangeelium Jumala kirkusest ja armust.» Lutheri tähelepanu pälvib neis kuulsais 95 teesis iga inimese vajadus meeleparanduse, eestpalve, armastusetegude, evangeeliumi ja Jumala armu järele, kusjuures tähtis on neist asjust avalikult kõnelda – ka jõuliselt kirikus esinevate puuduste ja väärkäsitluste vastu astudes.
Luther toonitab, et kirikule tehtavaid etteheiteid «vaid vägivallaga alla suruda ja mitte arukate vastuargumentidega kõrvaldada tähendab kiriku ja paavsti seadmist vaenlaste naerualusteks ning kristlaskonna õnnetukstegemist».
Inimeste jaoks tähendab kirik vist esmalt traditsiooni, midagi kindlat ja soovitavalt muutumatut. Mõni näeb kiriku konservatiivsust positiivsena, mõni negatiivsena. On inimesi, kes ütlevad, et kuna maailma elu on muutunud kiireks ja püsituks, on kirik hea koht, kus aeg maha võtta.
Olen mõelnud, et kiriku suur väärtus on nendes kogudustes, mida olen vaimulikuna teeninud, vanamemmed, kes on üle elanud võib-olla kümme õpetajat, näinud kõikvõimalikke veidrusi, aegade ja kommete vaheldumist, kuid kes kannavad vankumatult edasi sedasama kiriklikkust, mille nad on saanud kaasa lapsepõlvekodust ja esimestest kirikuskäikudest.
Samas on kiriku teatav paigalseis takistuseks paljudele noorema põlvkonna inimestele – juba seetõttu, et nad ei ole harjunud vaatama staatilist pilti. Raadio- ja televisiooniteoorias õpetatakse, et kriitiline aeg, mille jooksul tuleb võita tänapäeva inimese tähelepanu, on kaks sekundit – kui selle aja jooksul midagi ei toimu, siis vajutab inimene järgmisele nupule ja potentsiaalne vaataja-kuulaja on kaotatud.
Kas kirik sama mõtteviisi oma tegevuse aluseks peab võtma, on iseküsimus, ent kindel on: seda, mida kirikul – ja ainult kirikul – on pakkuda, vajavad needki inimesed, kellel pole samasugust püsivust ega keskendumisvõimet kui vanemal põlvkonnal. Arvestada tuleb kõigiga ja see on raske.
Tsiteerin üht aastatetagust aruannet, mille leidsin Kärdla koguduse arhiivist: «Vanad ütlevad (noorte kohta), oh need nagunii ei hakka jumalateenistustel käima, ja uued liikmed ütlevad, et oh need vanad on nii ja niisugused. Küllap mõlemal on õigus, parem suu kinni pidada ja vaadata endasse ja paluda Jumalalt, et Ta heidaks armu meie peale.»
Mida inimesed kirikult ootavad? Kindlasti teatud vanu tavasid, mis kaunistavad ja mitmekesistavad hallikirja elu. Võib-olla võimalust end tühjaks nutta või lihtsalt omasuguste seltsi. Kui on tehtud pattu – nii inimesed ütlevad –, siis tullakse lepitust otsima.
Mis on kirik inimeste meelest? Kas ilus, kindel, traditsiooniline paik, kus korraldada kauneid laulatusi ja nautida kontserte? Või mõne jaoks külm, kõle, hall ja kopitanud koht, mis kõlbab muuseumiks ning vanadele-rumalatele enesehaletsuseks.
Võime selle üle pikalt arutleda, kuid küsime hoopis, mis on kirik Jumala meelest? Või nagu Martin Luther oma teesides: milles seisneb õieti kiriku väärtus, aare ja varandus?
Lutheri jaoks on vastus lihtne: see on kõigepüham evangeelium Jumala kirkusest ja armust! Evangeelium, mis kõnetab inimest, kes on ära tundnud oma rikutuse, süü ja patu, ning kes kahetseb ja on selle äratundmise läbi määratud surmani piinlema. Kirik on see, kes peab kuulutama evangeeliumi. Aga kirik peab hoolitsema, et inimesed oleksid valmis evangeeliumi vastu võtma, et Jumala arm ei langeks viljatule pinnasele.
Kiriku ülesanne on olla prohvetikuulutuse kohaselt vahimeheks, kes ei tohi ööl ega päeval hetkekski vaikida. Kirikul ei tohi olla puhkust enne, kui tema töö on lõpule jõudnud, kuni kõigi inimesteni on viidud kuulutus Jumala kirkusest ja armust.
See ei ole kerge ega lihtne. Inimesed lepivad ehk meelsasti armukuulutusega, kuid märksa raskem on neil tunnistada oma pattu ja vääritust.
Mitte asjata ei hoiata Jeesus oma läkitatuid: «Ärge kartke inimesi … ärge kartke neid, kes ihu tapavad!» Kristlasi on vihatud kõigil aegadel – vahel seetõttu, et nad on olnud iseennast täis ja ülekohtused. Enamasti aga seepärast, et nad on kui elav etteheide maailmale – meeldetuletus inimese rikutusest ja sellest, et me kõik vajame Jumala armu, et võime püsima jääda ainult sellele toetudes ja ilma Temata ei suuda me midagi.
Oma tegevusega ei tahtnud Luther kiriku autoriteeti õõnestada ega teda lammutada, vaid teda väärnähtudest ja vääritimõistmisest puhastada, et inimesed leiaksid tee Jumala armu juurde ning omandaksid tema abil päästekindluse. Luther mõistab inimesi, kes Jumala armus ja õndsakssaamises kahtlevad, ja võrdleb nende olukorda puhastustules olevate hingedega, kes on ära tundnud oma patu ja seda kahetsevad, kuid ei ole veel kogenud ega kätte saanud armastuse ja Jumala armu täiust.
Pidades usupuhastuspühal teatud mõttes oma sünnipäeva, tuleb meil kirikuna meeles hoida, et oleme olemas inimeste jaoks, kuid peame vastama sellele mõttele, millega Jumal on oma kiriku loonud. Oleme olemas, et kuulutada meeleparandust ja jumalariigi evangeeliumi, meie suurimaks aardeks on Jumalalt saadud meelevald patte andeks anda ning inimestele Tema armu vahendada.
Enn Auksmann,
Kärdla koguduse õpetaja