Paulus kutsub Jumalale meelepärasele elule

1Ts 4:1–8

Esimene kiri tessalooniklastele on tõenäoliselt Pauluse kõige vanem kiri, mille me pühakirjast leiame. Jeesuse ristisurmast ja ülestõusmisest oli selle kirjutamise ajaks möödunud poolteist kümnendit. Selle ajaga ei saa inimlapski täiskasvanuks, rääkimata kirikust, sest isegi Uue Testamendi tekste ju alles hakati kirjutama. Tessaloonika kogudus oli veelgi noorem, oma tee päris alguses. Apostel kirjutab noorele kogudusele väga sõbralikult, ja kui manitseb, siis sedagi mõistvalt ja hoolivalt.

Tänane Thessaloníki linn on tuntud oma kireva ja aktiivse kultuurielu poolest, sealt on pea kiviga visata Chalkidike ja Sithonía rannad puhkealadega, aga ka Athose mäed ja kloostrid. Tegemist on oluliste kaubateede sõlmpunktiga, kuhu sadamasse tulevad laevad igast ilmakaarest, ka maismaad pidi lähevad suured Aasiast tulevad kaubateed sealt piirkonnast läbi. Thessaloníkis on nii jõukust kui liikuva rahvaga sõlmpunktile omast avatud meelelaadi. Samas kusagil mujal ei ole ma näinud nii palju munki kui selles linnas ja seal lähistel. Nii on see täna ja ega geograafia ole kahe aastatuhandega muutunud. See sadamalinn asus kaubateede sõlmpunktis ka siis, kui Paulus selle kirja saatis. Küll oli seal kaugelt tulnud meremehi, pikast teest väsinud kaubavooride transportijaid ja kaupmehi, kes kõik oma asju ajasid ja pika reisi eel või järel puhkehetke nautisid. Pauluse ajal seal kloostreid ei olnud ja üleliia vooruslik sealne eluviis vist ka polnud.

Paulus tuletab kaupmeeste ja kaubaliigutajatega seotud linna koguduserahvale sõbralikult meelde, et ükski ei oleks asjaajamises liiga maisele kasule orienteeritud ega petaks oma tehingupartnereid. Kui apostel kirjutab siin, et ei petaks oma venda, siis arusaadavalt ei tähenda see ainuüksi pereliiget, vaid kindlasti ka kogudusekaaslast ja küllap igat inimest, sest äripettust ei tee pettuseks ju teise osapoole isik, vaid tegu ise ja südamehoiak selle eel.

Paulus kutsub üles Jumalale meelepärasele elule. Ta ütleb tessalooniklastele ja meilegi, et te olete saanud teada, kuidas tuleb elada ja selles tuleb edeneda. Jumalale meelepärane elu ei ole veel see, kui halba ei tehta, pigem see, kui sellise soovigi pähe tulemisel armulise Jumala palet otsime ja tema järgi oma tegemisi seame.

Paulus ei pea kogudusele ärieetika loengut või perekonnaõpetuse tundi. Ta ei kutsu tessalooniklasi ettevõtlusest loobumisele või niisama lihasuretamisele, ta kutsub pühadusele. Teadlikult Jumalaga koos elamisele, tema omaks saamisele tervikuna, vaimus, hinges ja ihus.

Paulus vastandab kristlased ja paganad, viimaseid juhivad inimesele omased himud, aga puudub Püha Vaim. Mis on himu? Psühholoogilises plaanis on himu inimese soov millegi järele, mis tekitab tal positiivseid tundeid. Seega on himu osa meie kõigi inimlikust loomusest ja ei pea olema halb või taunitav. Mida peaks ette heitma, kui on himu miski hea soolase ampsu järele või veidi mõnd muusikariista mängida kaaskodanikke ärritamata? Häda tekib siis, kui himu inimese oma kontrolli alla võtab, üleliia intensiivseks või suisa vastupandamatuks muutub. Sööminegi võib inimese elus muutuda vajalikust ja mõnusast kõhutäiest elu määravaks eesmärgiks omaette, tuua võitlusi, vaeva ja valu. Eluterve hasardi (õhina) otsing võib viia ruineeriva mängurluseni. Õige loomulikud asjad võivad muutuda ohtlikuks, kui neid ei kontrolli inimene, vaid nemad kontrollivad inimest.  

Himu võib olla inimesele ka kompensatsiooni vahendiks. Raskustes olles tahab iga inimene lahendust oma probleemile, otsib vabanemist sellest tekkinud stressist, ärevusest, masendusest, ängist ja mis iganes raskesti talutavatest tunnetest. Ja himule järele andmine võib pakkuda mingis mõttes (võltsi) kergendust. Stressi maandamiseks võib inimene sattuda kasvõi külmiku või baarikapi ette, mis sel hetkel pakuvad korraks pingelangust, kuid tegelikult ju ei lahenda olukorda, vaid köidavad probleemide pundart veel suuremasse umbsõlme.

Paganad ei tea Jumalat, kristlane aga teab ja kogeb tema puudutust. Me saame alati loota Jumala peale, ükskõik mis inimest ka tabaks. Ka täna, kui siinsamas Euroopas on väga tõsine sõda alanud, saame me ikka loota Jumala armule ja hoidmisele, sellest tulevale tarkusele ja väelegi.  

See, mida Jumal inimesele annab, on palju enam kui maine pingelangus ja positiivne tunne, kuid kindlasti annab ta ka neid, kui on vaja. Jumal on andnud meile teada tee, mida mööda edasi minna. Tee ühes temaga. Sellele teele puhub paratamatult ka maise elu tõmbetuuli, sest me isegi oleme veel maised. Kuid võime olla kindlad – Jeesus on selle kõik ära võitnud ja ühes kaduvaga ristile naelutanud. Jeesuse toodud lunastusest ei suuda meid lahutada ei sõjad, raskused ega meie enda maine loomuski.

Aamen.

 

 

 

 

Urmas Paju, 

Võnnu koguduse õpetaja