Patuoinaid valima

Prantsuse kirjanduskriitik, ajaloolane ja filosoof René Girard on tuntud oma ohverdusmehhanisme, eriti patuohvri rolli, analüüsivate kontseptsioonide poolest.
Girardi üks huvitavamaid hüpoteese on kuningate ja jumalate päritolu seostamine patuoina fenomeniga. Kui rivaliteedi tulemusena on vägivald ühiskonnas lumepallina kasvanud ja saabunud kriis, lahendab selle kriisi patuoinas, kelle vastu pöördub masside viha, kelles nähakse kõikide hädade põhjust ja kes üksmeelselt ohvriks tuuakse.
Patuoina (ohvri) roll on juba oma olemuselt ambivalentne: ta on halb, sest tema on süüdi vägivalla ja kriisi tekkimises, ja ta on hea, sest tema surm lõpetab kriisi, vähemasti näiliselt. 
Eelkirjeldatud mehhanism osutub nii efektiivseks, et seda korratakse ikka ja jälle ning lõpuks saab sellest rituaal, mille edasises arengus on kaks võimalust.
Ohver võidakse tappa kohe ja jumalustada; on aga ka võimalik, et rituaalsele hukkamisele eelneb teatud oote- või ettevalmistusperiood. Sel korral on patuoinas juba märgitud ja kuna tema saatus ning roll kriisi lahendajana on ette teada, omandab tema isik teatud sakraalsuse värvingu, mis omakorda annab talle võimaluse tõusta teiste hulgas esile.
Kui tulevasel ohvril on piisavalt nutti ja ettevõtlikkust kasutada talle omistatavat sakraal­set väge, võib temast saada kuningas.
Girard toob oma hüpoteesi toetuseks näiteid Ameerika pärismaalaste minevikust, kes kohtlesid lahingus võetud sõjavange kuninglikult või jumalikult kuni selle hetkeni, mil nad tapeti.
Niisiis on juht või liider alati potentsiaalne patuoinas ja ohver. Veelgi põnevam on Girardi tähelepanek, et olla juht ei ole inimühiskonnas midagi loomulikku või enesestmõistetavat, pigem on tegemist anomaalia, kõrvalekaldega.
Kõik olulisemad juhiksolemise või juhistaatusega seotud sümbolid assotsieeruvad Girardi arvates ohvri ja ohverdamise kategooriatega.
Üks ilmekamaid näiteid selle kohta on kuningas Saul, Iisraeli rahva esimene kuningas oma traagilise isiksuse ja saatusega.
Tema kuningaks valimisel ilmnevad mitmed tähelepanuväärsed märgid: ta on pärit Benjamini suguharust, mis on Iisraelis kõige väiksem ja sugugi mitte hea reputatsiooniga, ta on «peajagu pikem kui kõik muu rahvas» (teistest silmanähtavalt erinev, teistsugune!) ja lõpuks, ta valitakse liisu teel (1Sm 10:20–24).
Küllap tasub enne järjekordseid valimisi mõtiskleda selle üle, et liider, väljavalitu – olgu siis kirikus või ühiskonnas – osutub enamasti ühel hetkel patuoinaks.
Me läheme urnide juurde valima neid, keda nelja aasta jooksul või valimisperioodi lõppedes süüdistada selles, et asjad ei ole läinud nii, nagu võinuks ja pidanuks. Võimulolija on ühtlasi kont opositsioonile närida. Ja suures poliitikas ohverdatakse mõni ka omade poolt, kui näiteks Maripuu juhtumit meenutada.
Küüniline? Usun, et kui mängu juba enne selle algust läbi näha, siis võib sellesse rahulikult suhtuda. Ning kogenud poliitikud teavad nagunii, et kord on Vestmann all ja Piibeleht peal ja siis jälle vastupidi.
Niisiis, rahu, headust ja kindlasti ka pisut huumorimeelt kõigile kandidaatidele ja valijatele.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist