Pärast kannatusi saabub võit

Suure nädala teemad tunduvad rasked. Vaadates Jeesuse kannatusele ja surmale näeme esmalt inimliku kurjuse võidukäiku. Vaid korra kirikuaastas on altarikatted mustad ja see on suurel reedel. Tundub, et inimlik kurjus sai võidu. Mida võisid tunda jüngrid, kes olid kõik jätnud selleks, et järgida Jeesust? Mida koges Maarja, kui ta poeg ema silme all risti löödi? 

Maailmas on aegu, mil tundub, et kurjus võidutseb. Sõda on valus ja puudutab meid kõiki. Süütud inimesed peavad kannatama ja surema ning põgenema sinna, kus on turvalisem, kuid kus pole kodu. Needki, kes pole otseselt kannatanud sõjakoleduste all, kannatavad kaudselt, olgu siis hindade tõusu või laenumaksete kasvu tõttu. Rääkimata sellest, et töökohtki pole majanduslanguse oludes enam nii kindel kui mõne aasta eest. 

Ka isiklikus elus on igaühel oma pimedad päevad, mil mõtleme eksistentsiaalsetele teemadele, milleks on haigused ja surm, lähedase kannatused ja selle maailma teedelt lahkumine. Mis ootab meid ees? Mis on meie maise elu taga? Kas oleme selleks valmis? Need küsimused toovad vahel kaasa masenduse ja depressiooni. Miks peame kannatama?

Kusagil on kannatuste keskel inimesed, kes tunnevad rahulolu, sest nad on seisnud õige asja eest. Variserid ja kirjatundjad võisid kergendatult ohata, sest ohtlik eksiõpetaja oli ometi kõrvaldatud ja nende panus oli selles piisavalt suur. Nad seisid ju enda meelest õige asja eest. 

Fiktiivses kohtuprotsessis küsis Pilaatus Jeesuselt: „Mis on tõde?“ Küsimus jäi vastuseta, kuid ta proovis siiski Jeesust vabaks lasta. Kui see aga poliitilistel põhjustel ei õnnestunud, võttis Pilaatus Jeesuse ja laskis teda piitsutada. Siis andis Pilaatus Jeesuse ülempreestrite kätte risti lüüa. Poliitiline valus tehing oli sündinud. Oli suur reede. Jumala Poeg suri ristil. Pimedus võidutses.

Meiegi maailmas võidutseb vahel pimedus. Kõik tundubki masendav, kui meie maailmas pole kohta Jumalal. Jumal mõistis toimunu tähendust. Tema teadis, et Poja surm on ohver inimkonna pattude eest. Tema teadis, et Kristuse surm võidab inimkonna surma. Ennastohverdav armastus oli Jeesuse tee. 

Jumal on meist, inimestest, võrreldamatult suurem ja meie mõistame tema otsuseid alles siis, kui need on täitunud. Ajalugu aitab mõista minevikus toimunut, selle tähendusi ja põhjusi. Nii annab ajalugu Jeesuse surmale teise tähenduse, mida need inimesed sel ajal ei suutnud mõista ega tunnetada.

Kõik muutus aga Jeesuse surnuist ülestõusmisega. Paulus loetleb 1Kr 15 hulga inimesi, kes kohtusid ülestõusnud Jeesusega, ja tõdeb lõpuks: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.“ Kui poleks olnud kannatusi ja surma, poleks olnud ka ülestõusmist ja elu võitu surma üle. Kui Jeesus poleks üles tõusnud, poleks ka kirikut, poleks ristimist, poleks lootust. 

Jeesuse surnuist ülestõusmine muutis maailma ajalugu. Lukustatud uste taha peitunud jüngrid muutusid ülestõusnud Jeesusega kohtumise järel hulljulgeteks usuvõitlejateks, kes olid valmis oma usu eest surema. Peetrusest, kes salgas Jeesust, sai ristikiriku esimene piiskop. Ja varisere, kes suurel reedel võidurõõmsalt käsi hõõrusid, ei mäleta keegi. Kurjusel pole võitu, võit on Jumalal. 

Jumal annab usu läbi inimesele lootuse ka siis, kui selles maailmas näib kõik lootusetu ja kui kurjus võidutseb. Kõik on viimselt Jumala käes ja tema juhtimise all võivad kannatusedki muutuda võiduks ning surm on neile, kes usuvad, hoopis ukseks ellu. Pole olemas pilkast pimedust, kusagil on valguskiir. Jeesus on maailma valgus. See valgus murdis pimeduse võimu. Ja kui oleme temaga ühendatud, ei pea me kartma, vaid võime vaadata lootusrikkalt ka eluraskustes tulevikku. 

Olgu nii suure nädala kurbade päevade sõnum kui ülestõusmispühade lootusrikas sõnum kinnitamas kõiki Eesti Kiriku lugejaid ning andmas lootust ja jõudu minna läbi raskuste võidu poole.

 

 

 

 

Kaido Soom

Eesti Kiriku kolleegiumi esimees