Pärandi loojad ja hoidjad

Elu pakub tänapäeval tohutult võimalusi oma aega sisustada. Võib minna näiteks kaubanduskeskusesse osturallile, aga neile, keda ei peibuta enamasti väljamaine firmasilt, mis teatab sageli «Made in China», või kelle rahakott seda ettevõtmist välja ei vea, on muid viise elu huvitavaks muuta.
Veel sada aastat tagasi osteti poerõivast vaid väga erilisel puhul, kakssada aastat tagasi aga oli elu ja kaubandus hoopis teist nägu. Tänu esivanematele, kes vajamineva oma kätega valmis tegid, on meil põhjust pidada kultuuripärandi aastat ja ilusal sügispäeval võiks ostukeskuse asemel minna hoopis vabaõhumuuseumisse jalutama ja mõelda end tagasi näiteks 17. sajandisse. Sellest ajast on pärit Noarootsi vallast muuseumisse toodud Sutlepa kabel. Kõik muuseumis talletatav on jäetud meie hoida, et meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed võiksid oma silmaga näha, kuidas esivanemad elasid.
Nende leidlikkus lahenduste otsimisel – rauast uksehingede asemel on puust süsteem – väärib eeskuju ja kuidas muidu saaks meist, tarbijatest, pärandi loojad. On palju inimesi ja firmasid, kes on vanade saanitekkide ja kappade mustrid pannud elama uut elu. Lisaks oskustele oleme oma ellu võtnud tõekspidamisi nende käitumisest ja mõttemaailmast. Seda järgides suudame loojatena kasvatada järgmisi hoidjaid, kelle jaoks kodukootud riidetükil on väärtus. Ja kuigi traditsiooniliselt ollakse lõikustänupühal tänulikud salvedesse kogutud saagi eest, on põhjust mõelda ka neile, kelle püttidesse-toobritesse annid kogutakse või koguti.
Teadmiseks neile, kes armastavad jumalateenistusel käia just Sutlepa kabelis, et viimati oli seal teenistus mihklipäeval ja järgmine on jõulude ajal.
Rita Puidet