Pannkoogid ja võtmepädevused

Veidi rohkem kui nädalapäevad tagasi, kui noortekeskusest, kus ma töötan, oli suurem hulk rahvast juba koduteele asutanud, jäid minuga koos asju kokku panema kolm viimast. Sealsamas arenes järgmine mõttevahetus.
«Ooh, tuleks need jõulud juba, ei jõua ära oodata! Aga noh, mu soovid nagunii ei täitu, sest ma tahtsin, et õde tuleks pühadeks koju, aga ta on Taanis, ei tule sealt kuskile ja sellepärast on minu jõulud juba rikutud,» rääkis üks. «No minu tädi on juba aastaid Rootsis, kutsume teda iga kord, et tule jõuludeks meile, aga siiani pole ta küll jõudnud,» lisas teine väikese solidaarsusvarjundiga. «Ähh,» ütles kolmas, «ega minu isa ka enne uut aastat ei tule, oleme emaga.» «Kus su isa siis on?» küsisin. – «Austraalias.»
Pean tunnistama, et taoline elukorraldus paneb mind ikka küsima, kuidas edasi. Millised on need tõed ja oskused, mis on olulised noorte jaoks, millel on väärtust nii siin kui raja taga. Eks otsuseid teeb igaüks ise, ei ole ju mina see, kes läheb istub Tallinna lennujaama (nendegi sihtkohtadega, mis alles jäävad; Lennart Mere nimetamine tekitab kontekstis ainult empaatilist kohmetust), bussijaama (see saab äkki nüüd oma uue välimuse jõuludeks valmis), rongijaama (sinna vist eriti paljud kaugele sõitjad nagunii praegu ei lähe) või sadamasse ega hakka inimesi ära rääkima, et kuulge, jääge ikka Eestisse. Meil on siin elu lahe, sellepärast et …
Üleüldse paistab olevat põlvkonniti erinev ootus nii riigi toimimisele, kogukondlikule arengule kui eneseteostusele. Elujõus pereisad ja -emad, kes ennast vaatamata kõigele on maal sisse seadnud, loodavad pakkuda mõnusat elukeskkonda oma lastele, kogukondlikke ühisüritusi ja meeldivat vaba aja sisustamist. Pühapäevased pannkoogihommikud on õdusad kohad kokkusaamiseks ja aruteludeks. Kultuurielu korraldavad vabatahtlikult ja projektidega kõikvõimalike erialade esindajad ning koolitatud kultuuritöötajad peavad tootval tööl või võrkturunduses lisanatukest teenima.
Eestis on praegu ligikaudu iga neljas tööealine noor ilma tööta. Nende ootused tarbijaina on kahtlemata kordades kõrgemad kui nende vanavanemate omad, aga oskused tihti piiratud praeguse tööturu jaoks, mis ei ole kuigi paindlik.
Aastaid tagasi tundus mulle uskumatu lugeda sellest, et on olemas inimesi, kes vajavad tööharjutuse teenust, sest nad ei oska õigel ajal kohale ilmuda ja teatud aja mingisse tegevusse süveneda. Nüüd on see juba ammu reaalsus. Ka pani mind muigama töövarju süsteem, kus noored käivad kohtadel tehtavat jälgimas. Nüüd, selgub, nähakse selles üht võimalikku viisi, kuidas saada noori niikaugele, et nad üleüldse valiks endale sobiva eriala või elukutse, et nad oleksid teadlikud sellest, mis neid reaalselt tulevasel tööl ees ootab.
Juba 2006. aastal töötas Euroopa Parlament koos Euroopa Nõukoguga välja soovitused elukestva õppe asjus ja seal on ka kirjas võtmepädevused, mis ellu astuvate noorte puhul peaks tagatud olema. Üks võtmepädevusi tutvustav spetsialist kirjutab, et sõna «võtmepädevus» viitab millelegi väga olulisele ja kõikehõlmavale, mis aitab mingit hägusat infot korrastada. «Pädevuse all mõtleme siin teadmiste, oskuste ja hoiakute kombinatsiooni. Võtmepädevused peaksid toetama inimese eneseteostust, sotsiaalset ühtekuuluvust, tema kodanikuaktiivsust ja tööalast konkurentsivõimet. Ehk lühidalt öeldes: võtmepädevus on võti kaardistamaks neid oskusi, et tänapäeva maailmas hästi hakkama saada,» kirjutatakse.
Võtmepädevused ise lühidalt kokku võttes on suhtlus emakeeles, suhtlus võõrkeeltes, matemaatikapädevus ning teadmised teaduse ja tehnoloogia alustest, infotehnoloogiline pädevus, õppimisoskus, isiklik, kultuuridevaheline, sotsiaalne ja kodanikupädevus, algatusvõime ja ettevõtlikkus ning kultuuriteadlikkus ja kultuuriline eneseväljendus. Eestikeelset dokumenti saavad huvilised lähemalt lugeda aadressil http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2006:394:0010:0018:et:PDF.
Pannkoogile moosi määrides on, millele mõelda.

 

 

 

 

Mari Paenurm,
inimene maalt