Palvushommikusöögil mõeldi rahvana püsimajäämisele

Pärast kaheaastast pausi toimus läinud kolmapäeval Lõuna-Eesti palvushommikusöök, mille teemaks sel aastal oli „Õiglane rahu“.

Nii aeg kui palvushommikusöögiks valitud koht olid omamoodi sümboli väärtusega. Oli ju Tartu rahu aastapäevale eelnenud päev ja tegu paigaga, kus veel mõnikümmend aastat tagasi asus võõrriigi juhtimisele ja kontrollile alluv sõjaväe lennuväli. Sadakond aastat tagasi andis aga Eesti vabaduspüüdlustele ja iseolemisele suure tõuke just Eesti Rahva Muuseum.

Kuigi kõnedes käisid läbi sõnad „rahu“ ja „sõda“, oli mõtete kese siiski lootusel: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!“ (Ps 37:1–11) Osalejaile jagati kuldsel paberil kavaleht, kuhu oli trükitud ka kõnekas kirjakoht Pauluse kirjast efeslastele (Ef 6:10–17): „/–/ Võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima /–/“ 

Rõõm Issandast

Kui enne algust küsisin korraldustoimkonda kuuluvalt pastor Meego Remmelilt (EEKBKL), mida ta eelseisvalt ürituselt ootab, sõnas ta, et ootab põnevusega kaitseväe peakaplani kõnet. Ja lisas, et me vajame rahu, ka inimsuhetesse, nagu Piibel õpetab. 

Hommikusöögi juhatas aga sisse piiskop Joel Luhamets, kes kutsus kõiki meelepahast hoiduma ja Issandat ootama. Sest kes Issandat ootavad, pärivad maa. Tagantjärele mõeldes oli sõjast juttu igas kõnes ja tervituses, ent üheski neis polnud kartust või hirmu tuleviku ees. Sest „Ma olen sinu juures“, nagu laulis kogunenuile Vaiksete Vete Trio.   

Hommikusöögil mõtiskluse pidanud ansambliliige Marek Talts ütles, et kuigi on neljandat korda sellisel kohtumisel, kõnetab vaimulike ühine palvetamine teda alati. Trio on koos laulnud kaheksa aastat ja kui mõelda rahuteemalisele laulule, siis meenub talle esmalt Ruja „Rahu“. Kokkusaamisel sai osta ka ansambli värsket albumit. Mõtiskluses tõstis Marek Talts esile asjaolu, et hommikusööki saab pidada maal, kus pole sõda. Ja sedagi, et „hea muusika sünnib üksteise kuulamisel“.

Ootus ja igatsus

Ago Lilleorg on piiskop (EKNK), ohvitser ja kaplan. Ta kõneles ideaalsest olukorrast, mil mõõgad taotakse sahkadeks ja rahvas ei õpi enam sõdimist. Ometi on maailm ebatäiuslik ning selgi päeval palvetati rahu eest Ukrainas ja maailmas. Kuigi kaitseväe tegevus võib jätta mulje soovist sõdida, kinnitas ta vastupidist: lahingohvitserid ei taha sõdida, sest nad teavad, mida sõda tähendab. 

Praegu ei ole sõda meie jaoks abstraktne, vaid eksistentsiaalne ja rahust rääkides ei saa sõjast rääkimata jätta. Lilleorg sõnas, et kaplani roll ebatäiuslikus maailmas, sõjas, on pakkuda toetust lahingusse minevatele sõduritele, hingetuge haavatutele, lugeda hingepalvet, matta langenuid, maandada lahingustressi, pidada välipalvuseid. 

Rahu mõistmisel on aga kaks tõlgendust. Sõja puudumine on negatiivne tõlgendus, tõeline rahu tähendab aga harmoonilist tervikut. Näitena tõi Lilleorg meie oma Eesti, mis veel mitukümmend aastat tagasi elas teise riigi kaisus ja tegelikult valitses riigis toona külm sõda. 

Tartlaste jaoks on alati oodatud linnapea Urmas Klaasi sõnavõtt. Ta meenutas, et Eesti vabariik vormistati 103 aastat tagasi Tartus alla kirjutatud rahulepinguga. See sündis kolmveerand tundi pärast südaööd – kätte oli jõudnud küünlapäev. „Rahu saab olla õiglane, kui arvestatakse kõigi osapoolte vajadusi,“ sõnas Klaas. Tänapäeva silmas pidades küsis ta aga, kas suhted lähedaste ja töökaaslastega on ikka rahusuhted. Linnapea arvas, et tõenäoliselt on paljud ebaõiglust kogenud, aga „igapäevaelu väljakutse on mitte otsida kättemaksu“. 

Rita Puidet