Palverännaku aeg

Tänavune valdavalt jahe ja vihmane Eestimaa suvi ei ole meile just väga heldelt rannamõnusid pakkunud, mida enamik paraku suvelt kõige enam ootab. Kindlasti pole selline suvi aga takistanud kedagi kas jalgsi, jalgrattaga, autoga või bussiga suunduma hoopis palverännakule. Seda nii kodutanumalt kaugemale kui ka mööda Maarjamaa kauneid pühakodasid.
Pigem on lõppev suvi seda ehk isegi soodustanud, eriti veel kui on võimalik olnud kaasa võtta Eesti Kirikute Nõukogu poolt välja antud väga inforikas teeliste kiriku brošüür. Tegemist on suurepärase abimaterjaliga, kust leiab lühikirjelduse koos vajalike kontaktandmetega pea kõigi ligi nelja ja poole saja Eestis tegutseva kiriku ja palvemaja kohta. Oma Soome kolleegidele seda kinkides olid nad tõsiselt üllatunud, sest neil midagi taolist vastu panna ei olevat.
Teeliste kiriku brošüüri vahel olev pühakodade kaart näitab, kui tihedalt on Eestimaa täidetud paikadega, kus igal teelisel on põhjus hetkekski peatuda ja aeg maha võtta, et oma elu üle pisut järele mõelda. Ajaloolane ja palverännu-uurija Aldur Vunk võrdleb palverännakut ümberasumisega profaansest ruumist sakraalsesse. See on koos Jumalaga mõtestatud lõik oma eluteest, mis meil igaühel tuleb selles maailmas käia.
Kuigi oma teed Jumalaga nii ajas kui ruumis käib igaüks ise, on tore, et tänavune Maarjamaa 800. aastapäeva teema-aasta pakub välja ka konkreetseid palverännuradu. Olgu selleks kodumaine Jaakobitee, rännak Pirita kloostrist Vana-Vastseliina kabelini, mille imettegev rist oli Euroopa palverändurite sihtpunktiks juba keskajal, või teekond mööda Eestimaa ja Vana-Liivimaa Maarjale pühendatud kirikuid.
Olen isiklikult väga tänulik kõigile neile inimestele, kes ei ole pidanud paljuks välja tulla ja oma pühakoda tutvustada ka siis, kui kirik ei ole pidevalt teelistele avatud. Eriti meeldivad kogemused on mul tänavu suvel olnud Kassari ja Treimani rannakabelit külastades.
Teine koht, millest ma ise palverännul olles tavaliselt mööda ei lähe, on kalmistud, kus aeg ja igavik teineteisega ristuvad. Kui enamiku luteri kirikute juurest viidi keisrinna Katariina II käsul 18. sajandi lõpul katku kartuses surnuaiad kaugemale, siis suur osa märksa hiljem ehitatud õigeusu kirikuist asub tänini just keset kalmistut. Selle aasta avastuseks oli mulle väike Malvaste õigeusu surnuaed Hiiumaal koos hiljuti renoveeritud sümpaatse ja omanäolise, õlgkatusega kabeliga, mis koos moodustavad väga ilusa ja kõneka terviku.
Omaaegse palverännaku kui patukahetsuse ja oma võimete proovile paneku, kuid eelkõige siiski Jumalaga lepituse leidmise teekonna sekulaarseks ekvivalendiks kaasaja inimese jaoks on saanud ülimugavad ekskursioonid ning kallid kruiisid. Tõsi, turismifirmad pikivad neisse tavaliselt ka tuntumate pühapaikade külastuse, kuid rõhk on seal harilikult siiski millelgi muul. Ega muidu ei nimetata postmodernistliku ajastu katedraalideks kõikvõimalikke hüper- ja supermarketeid, kuhu inimvool peaaegu kunagi ei vaibu.
Kõige drastilisema elamuse sain selles osas Kanadas, kus teine jõulupüha kannab nimetust boxing-day, mis tähendab seda, et just siis, kui inimesed on jõulueelsest ostlemishullusest surmani väsinud, alandavad kauplused oma toodete hindu kuni 70%. Ning oh imet, see toimib. Juba paar tundi enne uste avamist looklevad kaupluste ees inimsabad.
Seda enam võiksid kõik kirikud ja kogudused korraldada oma töötegijatele ja kaastöölistele vähemalt suviti jõu- ja võimetekohaseid palverännakuid, et üheskoos teel olles mõtestada lahti seda missiooni, milleks meid kutsutud ja seatud on. Tean oma kogemustest, et inimesed ootavad ja vajavad seda.
Eestimaa suvi ei ole õnneks veel lõppenud. Ka teeliste kirikute programm kestab vähemalt lõikuskuu lõpuni. Kuid ma usun väga, et meie kaunite kirikute ja palvemajade uksed ei sulgu päriselt palverändurite ees kunagi. Vähemalt seni, kuni kestab palverännaku aeg.

 

 

 

 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees