Palvemeeles kasvades ja tunnistust andes

Pühalepa palvemaja Hiiumaal on üks kümnest Eesti Evangeelse Vennastekoguduse aktiivselt tegutsevast palvemajast.

Viimasel neljal aastal on palvemajas vastutavaks vennaks olnud Lui Remmelg, EELK Emmaste koguduse liige ja kunagine juhatuse esimees. «See on puhtalt vabatahtlik töö,» ütleb ta. «Ei ole mingeid tseremooniaid, pühitsemisi. Igas palvemajas peab olema vastutav vend või õde. Need ongi kõik õigused ja kohustused.»

Palvetund on oluline
Põline Hiiumaa mees, kes oma esiisade maadel nüüd talu peab, sidus end EELKga Räpina kirikus leeris käies. Vennastekogudusega liitumine on jäänud viimastesse aastatesse ja võttis õige pikalt aega ning see ei olnud Lui sõnul lihtne. «Esitasin avalduse, siis küsiti ja vaadati, pidin vastama ja koosolekule minema ja seal küsiti veel. Mind keegi ju ei tundnud.»
Põhjusena vendadega liitumiseks ütles Lui, et «luteri kirik on nii palju muutunud sellest ajast, kui ma leeris käisin». Vennasteliikumine on oikumeenilisemaks saanud ja selles on nii luteri kiriku liikmeid kui ka neid, kes pole kirikus. Lui sooviks oli vennastega ühinedes säilitada EELK liikme staatus.
Nii on ta sel suvel kokkuleppel koguduse õpetaja Kristjan Simsoniga pidanud laupäeviti õhtupalvusi Emmaste kirikus. Teoloogilist pagasit on õpetatud agronoomi haridusega Lui Remmelg saanud 2008. aastal usuteaduse instituudist, kust bakalaureu­sekraadi saamiseks uuris ta lõputöös Hiiumaa kogudusi 1970–1980ndatel aastatel.
Piiblisõna räägib piimast ja tahkest toidust (Hb 5:12–14). Kristlane vajab vaimutoitu kui õhku ja otsib seda enda vagaduslaadile sobivalt. «Palvetunnid ongi kõige olulisemad vendade juures,» ütleb Lui, «et me suudaksime ristiinimesena elada, peame ju ise kõigepealt kinnitatud ja osaduses olema. See on nagu relvastumiskeskus, kui oled osaduses. Kiriku juures ei pruugi olla sellist võimalust.»

Piirideta osadus
Hiiumaa väiksust ja samas erinevate usukogukondade mitmekesisust arvestades ei tõmmata siin järsku piiri luterlaste, baptistide, vendade või metodistide vahele. Nii käib iga kuu kolmandal teisipäeval Pühalepa palvemajas peetavas palvetunnis koos inimesi erinevatest konfessioonidest. Luil on lootus, et Pühalepa luteri koguduse rahvast tuleb rohkem palvemajja, sest «neid on ka ju nii vähe». Kui vennastekogudusel on mõni suurem sündmus või siis palvemaja aastapäev, peetakse seda Pühalepa kirikus.
Hiiumaa väikesed kogudused ei suuda täita täielikult neid funktsioone, mis linnakogudustel on, nagu muusika, laste- ja noortetöö. Lui Remmelga sõnul tehakse mõndagi koos. «Kui me räägime muusikatööst, siis Emmaste kogudus üksi välja ei tule. Pühapäevakooliga on ühiseid laagreid peetud. Meie lapsed käivad Luguse pühapäevakoolis.»
Ta toob näiteks Luguse pereosaduse ja perekond Martini, kes on ise Rannamõisa koguduse liikmetena tegemas Lugusel baptistide juures lastetööd. Nad kuulutasid seitse aastat tagasi kohalikus lehes välja, et Lugusel alustab beebide pühapäevakool.
«Meie laps oli kaheaastane, läksime sinna, sündisid teised lapsed, kes samuti liitusid, ja nii sõpruskond tekkis,» selgitab Lui ja lisab, et lastega käivad pühapäeviti ka vanemad kaasas. «Seal ei fikseerita, kes kuhu kuulub. Koguneme pühapäeviti kell kaks pärastlõunal, see on koguduste jumalateenistustest vaba aeg.»

Ristiinimese elu
Lui Remmelg on uurinud vannasteliikumise ajalugu. «Vennastekogudus on äratusega seotud. 18. sajandi algul, kui Zinzendorfi juurest mehed välja tulid ja Eestisse jõudsid, siis õige pea nad olid kohal ka Pühalepas.» Johannes Dunkeli raamatust on ta lugenud, et lähetatud vendade eesmärk oli ennekõike võita Kristusele üksikuid, kes seejärel ise asuvad kuulutama. Mitte laiuti ei pea misjon minema, vaid sügavuti.
Baltimaile, Lätti ja Eestisse jõudsid vennad juba 1729. aastal. Nad ei tulnud siia juhuslikult, vaid ärganud kirikuõpetajad olid nad siia palunud. Misjonärid olid tegelikult käsitöölised, teenisid oma leiba mõisates käsitööga, olid koduõpetajad jõukamates peredes. See aeg oli väga raske. Põhjasõda oli maa laastanud. Mis sõjast puutumata jäi, selle oli võtnud katk.
Vennastekoguduse liikumises on läbi aegade olnud tõuse ja mõõnu, keelustamist ja lubamist. Eestis on palvemajad säilinud peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis. «Vend Urmas Paju ütles, et Võnnu kandis ei tea keegi enam palvemaja asetki näidata. Niivõrd ära unustatud,» teab Lui öelda.
Tänapäeval on palvemajad iseseisvad ega saa keskuselt vahendeid. «Aga see on ka ebamoraalne küsida,» ütleb Lui, «eks me maksame ju kümnist ja kirik nõuab 1%, üheksa jääb ju alles.» Remmelgate kodus on köögis purk, kuhu iga päev poetatakse sisse 50 senti. See on nende pere reageering noorteajakirjas Pluss ilmunud üleskutsele toetada misjonäre.
Emmaste talupidaja, kelle nurmedel jalutavad lihaveised ja kelle põldudel kasvab teravili ning kes Hiiumaa ametikoolis taimekasvatusega seotud aineid õpetab, ütleb, et ajapuudusel on ta «kooliõpetaja üha vähem».
«Sellest oleks ju küll, et elada ristiinimesena oma kodukohas,» lisab mees ja sõnab, et «meie eesmärk ei ole kirikuliikmeid teha, oma kogudust kasvatada, vaid aidata inimesi võita Õnnistegijale. Millise kogudusega nad siis liituvad, see on hoopis kõrvaline asi. Meie koosolekud ei ole selleks, et oma kogudust kasvatada, vaid ikka selleks, et me end osaduses kinnitaksime. Vennaste töö eesmärk on aidata inimesi elavale ühendusele Jeesusega. Vajame selleks palveaega, eestpalveid. Aga vajalikud on ka ainelised vahendid.»
Sirje Semm