Palvehelmed tulid Raido Rüütli juurde Hiinas
/ Autor: Sirje Semm / Rubriik: Portreelood / Number: 11. jaanuar 2012 Nr 2 /
Raido Rüütel on mees, kel sooja päikese värvi palvehelmed kogu aeg näpu vahel.
Olgu siis toomkirikus jumalateenistusel, koduõues toimetades või kõnetoolis. Palvehelmeste põnev saamislugu väärib aga tutvustamist ja Raido Rüütel räägib:
«Ma ei ole väga teadlikult endale palvehelmeid tahtnud. Ja pole ka midagi teinud selleks, et neid endale näpu vahele saada. Aga nüüd võin küll öelda, et ilma nendeta ma ei saa. Nad on mul igal pool kaasas, küll mitte siis, kui lähen metsatööd tegema.
Neis on soe sees, päike ja armastus. Kui me Tiit Pruuliga käisime autodega pikemal reisil, sattusime Hiinasse. Kultuurirevolutsiooni käigus hävitati seal palju budistlikke templeid ja kloostreid. Aga nüüd on hakatud neid taastama.
Sattusime väikesse mägedevahelisse linna, mis on üks budistlike palverändurite sihtpunkte. Seal oli palju kloostreid. Igal pool käis tõhus restaureerimistöö. Olime seal kolm päeva, elasime ühes kloostris. Mulle meeldis üksi ringi kõndida. Käisin mägedes kloostrites, osa neist oli juba taastatud. Olin linnakesest nii 500 m kõrgusel, käisin ja palvetasin seal, lugesin kas või meieisapalve.
Vastu õhtut ronisin alla. Olin linnas kõik kloostrid läbi käinud, aga oli üks kitsuke tupiktänav ja selle lõpus kloostrivärav kõrge lävepakuga ning siseõu oli näha. Paistis olevat mahajäetud koht. Läksin sinnapoole ja nägin, et üks tsiviilriietes naine kitkus kana, valmistas ilmselt süüa.
Templi uks oli lahti, läksin sisse, arvates, et tegemist on mittetegutseva kloostriga. Seal istus nunn. See oli ainus koht linnas, kus oli tunda jakirasva lõhna – nad teevad jakirasvast küünlavaha.
Tegin ümber Buddha kuju tiiru, nagu põlvitusjäri oli seal, lugesin mõned korrad meieisapalvet. Seal oli ka üks annetuskarp, olin pannud sinna paar dollarit. Kui ma olin meieisapalve lõpetanud, tõusin püsti ja hakkasin ära minema. Sa tead ju, kui taevaisa su palve kuulda võttis, oled nagu täiesti puhastunud.
Asutasin just välja minema, kui tagantpoolt kardinate vahelt tuli üks noorem inimhing ja näitas mulle palvehelmeid. Uksepakud on seal 30–40 cm kõrgused. Sa ei astu peale, vaid üle. Ma olin just astumas …. Siis mus kihvatas: siin oli nii hea olla ja nüüd tuleb see äri tegema. Terve päev on nad mulle midagi müütanud ja raha välja pressinud. Mõtlesin, et ma ei pööra end, lähen kohe edasi. Siis meenus, et pidin oma tütardele nagunii ostma palvehelmed, hea küll, võtan siis siit. Hakkasin raha pakkuma, et palju läheb. «Ei-ei,» ütles nunnarüüs olend ja lihtsalt kinkis mulle need palvehelmed.
Ma ei tea, kas need on mingist kivist või plastmassist, minu jaoks pole mitte kõige vähematki vahet. Teinekord, kui pean ettekannet või kõnet, on palvehelmed näpus, mu mõte tegeleb ju millegi muuga sel ajal, aga need on nii omad, nii soojad. Ma arvan, et palvehelmestel on väga suur jõud, väga suur mõju meie mõtlemisele ja ka teatud tasakaal. Paljud ravitsejad on rääkinud, et võta kaks kastanit ja hoia endal käes, taoistidel on need munad, mida käes keerutada. See on füsioloogiliselt isegi seletatav, et mida kiiremini sa hakkad osavalt näppudega tegelema, seda kiiremini hakkab su aju tööle.
Kaks asja, mis mul reisil kaasas olid, on Piibel, välipastori lukuga Piibel, ja palvehelmed, millest ma ei lahkunud pärast seda, kui need sain.
Ma ei mäleta, et mul isegi lapsepõlves lelusid või karusid oleks olnud, mul pole asjade kultust. Olen mõelnud, kui palvehelmed ära kaovad, siis las kaovad, kes leiab, saab seda edasi teenida.»
Sirje Semm