Palvega iseseisvuspäeva

Kui habras võib olla rahu, lühike inimelu ning kättesaamatu demokraatia, sai selgeks just Eesti Vabariigi aastapäeva eel Ukraina sündmuste põhjal. TV vahendusel sai jälgida õõvastavaid stseene Kiievi kesklinnas, kus snaiperikuul külvas surma ja presidendi vannutatud miilitsajõud seisid vastu kodanikele. Valitsus versus rahvas.
Teated sündmuspaigalt kirjeldasid kiriku ja vaimulikkonna ennastsalgavat püüdu olla kohal ja aidata. Külg külje kõrval vabatahtlikest meedikutega toimetasid nad barrikaadidel ning pühakotta improviseeritud välihospidalis-surnukuuris. Jagades sõna ja viimast võidmist. Olukorras, kus rahu hinnaks sai sadakond inimelu, põgenes president Viktor Janukovõtš, kätel veri, riigist.
«On äärmiselt traagiline, et rahumeelsed meeleavaldused on muutunud vägivaldseks ja riik on kasutanud oma rahva vastu äärmuslikke vahendeid,» nentis peapiiskop Andres Põder oma elektroonilises pöördumises, kus ta kutsus üles toetama kõiki lepitus- ja rahupüüdlusi Ukrainas, et sealne rahvas võiks üksteist ja demokraatlikke norme austades lahendada oma ühiskonna ees seisvad probleemid.
Peapiiskop kuulutas pühapäeva, 23. veebruari Ukraina rahu ja vabaduse eest palvetamise päevaks. «Ajal, mil tähistame Eesti iseseisvuspäeva, kandkem südames ka oma õdesid ja vendi Ukrainas, toetades nende riigi iseseisvust ja arengut,» toonitas kirikupea Eesti kristlaste poole pöördudes.
President Toomas Hendrik Ilves alustas oma aastapäevakõnet vabaduse mõistega, viidates Ukrainas toimunule. President nentis, et oleme Eestis vabadusega sedavõrd harjunud, et kipume seda pidama millekski iseendastmõistetavaks. Isegi igavaks ja rahulolematust tekitavaks.
Ehk aitasid sündmused Kiievis eestlastele meelde tuletada vabaduse väärtust ja hinda. Kui me heiskasime iseseisvuspäeva päikesetõusul Eesti lipu, siis meenutasime neid, kes oma elu hinnaga on vabaduse põlistanud. Et meil on maa, kus peremehed olla. Et meil on emakeelne kool. Et meil on kirikud, mis on avatud palvemeeles kokkutulemiseks.

Liina Raudvassar