Palugem südametarkust ja ellusuhtumise avarust

Kui ma neid ridu paberile panen, on veel teadmata, kuidas valitsuskriis Toompeal laheneb. Kuid iga võimuvõitluse ja raha ümberjagamise taga seisavad inimesed. Kui nende käitumist hakkavad juhtima madalad kired, sassiläinud suhted ja hirmud, siis on tulemuseks peataolek ja koostöö läheb raskeks. Kuidas edasi? Keda uskuda ja usaldada? Kellega käed kokku lüüa? Kellest teha patuoinas?

Kättejõudnud nädal on selles mõttes kõike muud kui vaikne nädal. Kuid vaikne polnud see nädal ka Jeruusalemmas, kui Naatsareti Jeesus oli suurte pühade ajaks saabunud ühes oma poolehoidjatega linna. Ühtede ootused olid kruvitud kõrgele. Teistel oli vandenõu ammu valmis ja plaanid paigas. Kuid enamuse meel oli heitlik nagu tavaliselt. Alles oli rahvahulk tervitanud Jeesust kui Jumala saadetud kuningat. Nüüd nõutakse Tema ristilöömist.

Meid peaks panema mõtlema tõsiasi, et iga viimane kui asjaosaline – millisesse leeri ta ka ei kuulunud – oli sügavalt veendunud, et ta võitleb õige asja eest. Olgu Rooma võimu esindajad, kohalikud usujuhid või meeleavaldajad – igaüks võis panna käe südamele ja kinnitada: me tahame kõige paremat. Kaalul on riigi huvid ja rahva tulevik. Me kanname vastutust inimeste heaolu pärast. Kord peab olema majas.

Ometi ei taha ma panna võrdusmärki Toompea ja Jeruusalemma vahele. Kuigi ka riigikogus, valitsuses ja Tallinna all-linnas on iga otsustaja veendunud, et tema eesmärgid on õiged ja et need teenivad ühiskonna huve. Kõrvalseisja jaoks võib võimuvõitlus ise olla mõistetamatu, pealegi üsna vääritu ja inetu, kuid selles pole midagi traagilist.

Seevastu vaikse nädala ja Kolgata sündmuste puhul oleme tragöödia tunnistajad, mille järelmõju kestab seni, kuni maa peal püsib see enesekeskne olend, kes nimetab ennast uhkelt homo sapiens‘iks. Kristlaste usutunnistus kinnitab, et Kolgatal on meiesuguste käed löönud risti Jumala Poja. See rist näitab, millised me oleme. Rist paljastab meie suhtumise Jumalasse, oma Loojasse, Lunastajasse ja Pühitsejasse ning kokkuvõtlikult kõigesse, mis on püha ja meist suurem.

Kuid viimane sõna pole kunagi inimeste käes. Viimane sõna on Jumala käes. Seda meenutab Kristuse ülestõusmine ja iga pühapäev. Vaikne nädal väärib oma nimetust, andes meile võimaluse näha ennast ja vaadata endasse Kristuse risti all. Patuste ja surelikena võime tõsta siis vaikselt ja täis imestust pilgu Jumala poole, kes ennast ja oma suhtumist meisse on ilmutanud Kristuse, Tema elu ja õpetuse ning Temaga seotud sündmuste läbi.

Usaldusest Jumala vastu algab uus elu, mille keskmeks pole enam inimese oma ego, vaid Jumal, tema arm ja ligiolek Kristuses. Käitumise ja otsustamise mõõdupuuks saab, mida oleme teiste heaks teinud ja andnud. Sellist hingesuurust, südametarkust ja ellusuhtumise avarust peaksime paluma endale ja oma ligimestele. Nende hulka kuuluvad lõpuks ka otsustajad Toompeal, Tallinnas ja igas omavalitsuses.

Jaan Kiivit,
peapiiskop emeeritus