Paluge ja teile antakse …

Olin meeldivalt üllatunud, kui eelmise aasta viimasel päeval potsatas vaimulike meililisti üleskutse Tartu praostkonnast, kus kõiki meie kogudusi kutsutakse osalema algatuses, mille projektinimeks on „Eestpalvekogudused“. Selle ühel hämaral advendi õhtupoolikul Maarja-Magdaleena koguduse pastoraadis sündinud idee kohaselt loositakse kõigi nende koguduste vahel, kes 10. jaanuariks andsid oma soovist teada, välja paarid, kes on ühe aasta jooksul teineteisele eestpalvekoguduseks. Tuleval aastal eestpalvepartnerid vahetuksid ja nii jätkuks see protsess igal aastal.
EELK Misjonikeskuse töötegija Helene Toivanen Tartu Maar­ja kogudusest kirjutab oma pöördumises: „Arvan, et teineteise eest palvetades muutub ka koguduse liikmete jaoks igal aastal üks kogudus tuttavamaks. See ei ole enam lihtsalt koha- või koguduse nimi Eesti kaardil, vaid see nimi saab sisu: päris inimesed oma rõõmude ja muredega, tõeline osadus palve kaudu, tõeline osadus Kristuses.“
Kuigi ma ei tea, kui paljud vaimulikud sellele üleskutsele reageerisid ning kas see sellisel kujul üldse ka teostub, on juba idee ise kutsuda meie kogudusi üles üksteist paremini tundma õppima küünlaid väärt. Olen töötanud kirikus ka nõukogude ajal ning mäletan seda solidaarsust ja õlatunnet, mis vähemalt vaimulike vahel oli kindlasti suurem, kui on praegu. Kui taasiseseisvumise järel läks paljudel kogudustel põhirõhk välispartneritega suhtlemisele, mis oli ka loomulik, sest sealt saadud materiaalne, aga ka vaimulik abi oli tollel hetkel ülioluline, siis nüüd võiksime ka oma kodusel Maarjamaal senisest palju enam julgustada ja toetada üksteist. Igal kogudusel on kindlasti oma tugevused, mida on võimalik teistega jagada, ning kõigilt, isegi kõige väiksematelt ja nõrgematelt, on alati midagi õppida.
Asetaksin selle üleskutse tänavu jõustuva haldusterritoriaalse reformi konteksti. Elame oluliste ümberkorralduste ajal, kus Eestimaa senine haldusjaotus suures osas pea peale pööratakse. Nii suuri ja ulatuslikke muudatusi tehakse ilmselt ainult korra sajandis. Haldusreform ei puuduta küll otseselt EELK koguduste elu erinevalt meie põhjanaabritest, kus valdade liitmine tähendab automaatselt ka selle territooriumile jäävate koguduste liitumist. Kogudused jäävad meil endiselt edasi kandma seda kihelkondlikku printsiipi, mis sai alguse juba kaheksa sajandit tagasi ning on kõik võimud, valitsused ja riigikorrad vapralt üle elanud.
Kaudne mõju on sellel kõigel siiski olemas. Et väga paljudel kogudustel on välja kujunenud head koostöösuhted valdavalt oma kihelkonna piiridesse jäävate omavalitsustega ning mitmed kogudused ja vallad on sõlminud ka omavahelised koostöölepingud, tuleb need haldusreformi tulemusena kindlasti üle ja ümber vaadata. Seda, kas ja kuivõrd on sündivad suurvallad huvitatud ka selle äärealadele jäävate koguduste toetamisest, näitab aeg.
Kõige selle juures olen sügavalt veendunud, et sõltumata ajast ja ühiskonnakorrast peitub kiriku tugevus just tema koguduste olemasolus, nende vaimulikus kohalolekus. Tegutseva kiriku või palvekoja olemasolu ühes külas, alevis või linnas on tegelikult märgilise tähendusega ka nende inimeste jaoks, kes ise sinna sisse ei astu, kuid teavad, et seal aetakse ka nende asju. Küll teiste vahenditega, kuid mitte kehvemalt. Olen kogenud vallajuhtide siirast tänulikkust, kui nad on kuulnud, et nende jaoks tähtsatel või ka rasketel hetkedel on nende pärast kohalikus kirikus palvetatud.
Olen imetlenud äsja igavikku kutsutud ametivenna Harri Reinu missioonitunnet, kes siis, kui ametlik pensioniaeg kätte jõudis, otsustas minna Ruhnu saarele, et seal „maailma ääres“ saada paljudele vaimuliku teenimise eeskujuks. Tema täitis oma ülesannet rõõmsalt ka siis, kui kuulajateks olid ainult inglid. Kui EELK-l oleks võimalus kedagi pühakuks kuulutada, siis Harri Rein oleks kindlasti üks väheseid, kes seda vääriks.

 

 

 

 

 
Mihkel Kukk,
toimetuse kolleegiumi esimees