Päkapikud või jõulusõnum?

Aastaid tagasi on EELK Kirikumuusika Liidu üldkoosolekul pikalt arutletud teemal, milline muusika sobib kirikusse. Nagu see oli teemaks ka käesoleval aastal kirikumuusikute konverentsil. Jõulude eel otsivad mitmed kontserdikorraldajad taas esinemispaiku, ka kirikuid.
Muusika valikul peaksime lähtuma sellest, et see oleks vaimuliku sisuga. Vokaalmuusika puhul saab kergemini otsustada, instrumentaalmuusikaga on keerulisem. Samuti peaksime arvestama seda, kas soovitakse laulda jumalateenistusel või anda eraldi kontsert.
Pikalt on kehtinud arusaam, et kirikus sobib laulda ka looduslüürikat ja isamaalisi laule, neid siis eelkõige kontserdil. Kunagi oli aeg, kus tegelikult ka sellise sisuga laulud olid pigem tabu, nii nagu ei lauldud meie kirikutes jumalateenistustel ka «Ave Mariat» ning advendi ajal jõululaule. Tänapäeval oleme läinud paljuski leebemaks.
Milline muusika siis sobib kirikusse ja kes seda otsustab? Probleem on selles, et professionaalsel tasemel muusika õppijaid ei õpetata kirikuaastat tundma või sellest lähtuvalt muusikat valima. Nii palju, kui on võimalik muusikaajaloo tunnis ridade vahelt lugeda, on võimalik ka teadmisi ammutada.
Mäletan, et minu enda muusika- ja teatriakadeemia dirigeerimise lõpueksami toimumiskoha teemal käis pikk arutelu. Õppejõud leidsid, et teeme kirikus. Minu arvates igati hea idee, ainult et kava ei olnud täielikult vaimulik ja seepärast vaidlesin vastu. See polnud tookord ka kuidagi majanduslikult põhjendatav. Lihtsalt leiti, et kirikus on hea akustika ja kuna osaliselt oli siiski vaimulik kava, siis peaks tegema kirikus.
Ma arvan, et kirikuinimestel on võimalus ja ka kohustus teisi koolitada. Paljud muusikud ei tea, kust leida sobivat repertuaari või milline muusika üldse sobib kirikusse. Paar aastat tagasi viisin ühe pealinna kooli muusikaõpetajale kingituseks kõik lastelaulikud, mida oli võimalik laste- ja noorsootöö ühendusest ning kirikumuusika liidust osta. Lihtsalt sellepärast, et olin mitu aastat pidanud koolikooride jõulukontserdil kirikus kuulama kava päkapikkudest ja verivorstidest, ilma et jõulude päris sõnumini oleks jõutud. Möödus aasta ja jõulukontserdil kõlasid eranditult kõik vaimuliku sõnumiga jõululaulud. Ma ei usu, et see ainuüksi minu teene oli, aga loodan siiski, et sain õpetajatele abiks olla.
Teema on tundlik, kus üheseid vastuseid ei ole. Kuidas toimida, kui kontserdi korraldaja on nõus maksma üüri, mis katab kirikus kahe kuu küttekulud? Kas leebume kava osas või jääme põhimõtetele kindlaks?
Või kui soovitakse korraldada laste jõulukontsert kohas, kus pole kultuurimaja ega suuremat saali ja ainus võimalus on kirik. Esinema tuleks kohalik mudilaskoor, kelle kavas on ka üks väike päkapikulaul, milles nelja-aastane piiga laulaks oma ainsa soolo. Aga siis keelaks kogudus selle laulu ära. Sellega võetaks lapselt jõulurõõm või, mine tea, võib-olla üldse esineda tahtmine. Hästi, see laul ei sobi jumalateenistusele, aga jõulukontserdi kavas võiks see kindlasti kõlada. Sarnaseid näiteid on veel palju.
Kutsun meie kirikuinimesi üles nägema ja aitama seal, kus on võimalik. Tihti eksitakse teadmatult, sest vajalikku repertuaari ja teadmisi ei ole ja neid ei tule ka kusagilt, sest pole kedagi, kes õpetaks ja juhendaks. See ongi meie endi ülesanne: aidata ja toetada, juhendada ja õpetada. Ja kui endal jääb teadmisi napiks, on alati võimalik küsida kelleltki, kes teab.

 

 

 

 
Sigrid Põld,
kirikumuusika liidu juhatuse aseesimees