Päev veereb ja õhtu jõuab…

 100. sünniaastapäev oli kirikuõpetaja Richard Sisaskil.
Richard Sisask sündis 11. novembril 1909. aastal Harglas, kus lõpetas algkooli. Kasvades äärmises vaesuses, teenis ta enda ja õe kasvatamiseks emale raha suviti karjas käies, Valgas poeglaste gümnaasiumis õppides aga lauavabrikus.
Võimalust õppemaksu tasuda polnud, aga soov kirikuõpetajaks saada oli suur, seepärast astus ta 1936. aastal ülikooli usuteaduskonda esialgu vabakuulajaks. Raha teenis ta hädaabitöödega, hiljem kaubandusametis nõunikuna töötades. Viimane eksam õnnestus tal sooritada 1943 ja 10. detsembril 1944 ordineeriti ta kirikuõpetajaks.
Abikaasa Anette Sisask (neiuna Kask, laulatus 5. juunil 1937) on meenutanud, et tööleasumine Rõngu sündis tänu juhusele. Koos jalgsi Harglasse sõjapakku saadetud lastele järele minnes jäid nad Rõngu köstri juurde öömajale. Et järgmine päev oli pühapäev ja õpetaja Ernst Lootsma oli põgenenud, palus köster Richard Sisaskil kirikus jutlustada. Valik oli langenud. Rõngu jäädi 11 aastaks. 1948. aastast teenis Richard Sisask ka Elva kogudust.
Alguses elati Rõngu kiriklas. Vahekord kohalike võimumeestega oli pingeline, kuigi selles oli märgata respekti hingekarjase vastu. Abikaasa Anette sõnul oli Ri­chard sirgjooneline, kartmatu ja sageli leidlik. Rõngu aastatel varjas pere sageli metsa peitunuid.
1955. aastal tuli kutse asuda teenima Tartu Maarja kogudust, kes oma pühakoja hävimise järel kasutas Peetri kirikut. Perele uueks koduks osteti maja, mille ühte tuppa seati sisse koguduse kantselei. Neil, nn Hruštšovi sula aastail oli koguduses palju leerilapsi, toimus üle saja laulatuse aastas. Lootuses mõistmisele saatis Richard Sisask Hruštšovile kirja, kus palus kogudusele tagastada Õpetaja tänaval paiknev maja. Maja ei tagastatud, küll aga sündis kirjast õpetajale sekeldusi.
Kuigi Sisask ei olnud kunagi muusikat õppinud, oskas ta klaverit ja viiulit mängida ning oli väga musikaalne. Tema jutlused olid loogilise ülesehitusega ja paatoseta. Ta on öelnud, et kuulaja ei tohi kunagi oodata jutluse lõppu, vaid selle lõppedes peab talle jääma soov edasi kuulata.
Kui abikaasa ükskord Tallinna oli sõitnud, jättis Sisask õhtul puhkama heites lauale kirja, et tunneb südames valusid. Ta suri infarkti 10. mail 1980. Richard Sisaski kavandi järgi tehtud hauasambale on raiutud sõnad «Päev veereb ja õhtu jõuab…».

Rita Puidet