Paavsti oodates

Juba paavst Franciscuse ametisse astumise aegu kutsusid Eesti riigimehed teda siia ametlikule visiidile. Eraldi ühise kutsekirja saatsid hiljem ka katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan ja EELK peapiiskop Urmas Viilma. Möödunud nädal tõi rõõmusõnumi – tuleva aasta septembris ongi paavsti Eestisse oodata.
Loodetav külaskäik tõmbab Eestile rahvusvahelist tähelepanu, sest Franciscus pole ainult maailma suurima religioosse kogukonna liider, vaid ka üks tuntumaid ja populaarsemaid ühiskonnategelasi. Ent kuigi tema seisukohavõtud tekitavad maailma ajakirjanduses tavaliselt suurt vastukaja, on paavsti mõjuvõim rahvusvahelises elus siiski väike. Pigem jäävad maailmapoliitikas peale suurriikide, kes meie päevil üha rohkem oma tahtmise läbiviimiseks sõjalistele vahenditele toetuvad, huvid.
Näiteks on Süüria kodusõtta sekkumine tugevdanud Venemaa positsiooni rahvusvahelises elus. Olles päästnud oma liitlase Bashshār al-Asadi kindlana näinud lüüasaamisest, etendab ta nüüd võtmepositsiooni rahusobitajana. Kahtlemata julgustab Putini edu teisigi riike konfliktide lahendamisel jõuga oma tahtmise läbiviimisele panustama. Usujuhtide ja teiste moraalsele autoriteedile pretendeerivate institutsioonide üleskutseid rahule ja inimõiguste austamisele võetakse aga järjest vähem kuulda. Franciscuse auks tuleb öelda, et erinevalt lääne riigimeestest on ta väsimatult avaldanud solidaarsust vägivalla tõttu kannatavate inimeste ja rahvastega. Seda eesmärki pidi tõenäoliselt täitma ka tema sellenädalane külaskäik Birmasse ja Bangladeshi. Ent oleks naiivne loota, et paavst oma mõjuvõimuga suudaks Birma võimusid ajendada loobuma rohingjade tagakiusamisest.
Pole vist tõenäoline, et ka paavsti tuleva-aastane Eesti visiit paneks eestlasi oma elu kristlike väärtuste valgel ümber hindama. Ent elevust tekitab see ühiskonnas kindlasti ning loodetavasti äratab mõnes inimeses vähemasti ristiusu vastu huvi.
Rain Soosaar